ühtpidi kasutab chalker oma (mulle juba) tuttavaid teemasid. sõrmenipsuga võib muuta tegelaste sugu ehk siis moondada nad hobusteks (muuladeks). ja kunagi ammustel aegadel on deemonid vangi pandud, kuid eks nad taha jälle vabaks pääseda. samas on setting suht andekas. tegevus käib planeedil, kus on umbes paarisaja-kilomeetrise läbimõõduga "reaalse" maailma saarekesed ehk ankrud. ning ülejäänud osa on flux ehk siis kaoselaadne keskkond, kus võimalik igasugune maagia. on stringerid, kes leiavad fluxis tee ühest ankrust teise. on võlurid, kes soovi korral tekitavad endale fluxis võimetekohase suurusega taskumaailma. ankrutes valitseb suht range plaanimajandus - igal aastal tehakse rehkendus, kui suurt osa parajasti täisealiseks saanud elanikest suudab maalapp ära toita ning ülejäänud müüakse orjadeks. valik, et kes jääb ja kes kaob, peaks käima loosi teel, aga muidugi on loosiratas suuresti kaldu.
meeldival kombel laseb autor lugejal raamatusse sisse elada ja vaid vihjetele toetuda, enne kui tagamaid seletama hakkab. no et esialgu suvalise uduna tunduv kohalik religioon seitsmest deemonist ja üheksast valvurist omab selget sisu ning et kõnealusel planeedil asuvadki põrguväravad, mille taha deemonid pagendati jne. kusjuures parasiidina inimese teadvuses sõitev soul rider on ka päris hea leiutis. nagu ehk juba arvata võib, tegutsevad jõud, kes tahavad (omakasupüüdlikel eesmärkidel) deemoneid valla päästa, ja jõud, kes siis vastupidisel arvamusel. peategelaseks on soul riderit kandev näitsik, kes algul orjusse määratakse ja üldse igasugustesse sekeldustesse satub - romaani lõpuks on temas ilmsiks tulnud juba igavesti vinge võlujõud ning tugev missioonitunne: inimeste kunagine kosmiline impeerium lagunes deemonite vastu peetud võidukas sõjas kantud kaotuste tõttu laiali ja vajab taastamist. või noh, enne selleni jõudmist tuleb järgmistes osades kuidagi seesamune planeet ära ühendada.
samas võib öelda, et tegemist on oskaja autori poolt üsna lõdva käega kokku visatud tekstiga. nii et see alguses mainitud "lapsik" on kohati õigustatud. mõned kohad on kooliealiste nooremale astmele ehk küll liiga karmid ja nende soovahetuste kogu traagika jääb vast arusaamatuks :) lugedes kõikus hinne pidevalt kolme ja viie vahel, paneks siis vahepealse. sest vähemalt esialgu ei tunne ma erilist kutsumust hakata järgmisi osasid otsima.