Hingede kaevu esimene osa oli autorile läbilöögiks ja andis võimaluse vabakutseliseks kirjanikuks hakata - tingimusel, et ta järje kirjutab. Kirjutas, sai pikk, tuli kahe raamatuna välja anda. Kirjutas muid asju ja avastas siis, et on ka „kaevu" veel ühe järje jaoks hulk märkmeid kogunenud. Et uus osa siis, ja jälle nii pikk, et sai kaubanduslikel kaalutlustel kahes osas välja antud. No et see raamat lõppeb küll justkui ühe laibaga, aga ei maksa vist arvata, et nii jääbki, sündmused alles pooleli.
Mingist asjast ainult neljandat osa lugeda pole küll eriti järjekindel lähenemine, aga miski ülevaate saab ometi. See hingede kaev ise on arvuti, mis universumit käigus hoiab (?) ja ühtlasi planeet, millel katsetatakse erinevaid mõistuslikke rasse (korraga mahub umbes 1400), et kui need elujõuliseks osutuvad, siis võib nad ju tegelikele planeetidele lahti lasta. Esimene Suure Paugu järel väljakujunenud rass arenes kiiresti kõikvõimsaks ja siis hakkas neil nii igav, et nad otsustasid ise välja surra ning värgi kuidagi teisiti käima panna. Et kes viitsis, projekteeris uusi eluvorme ja teised jälle andsid oma hinged toormaterjaliks. Isegi kõikvõimsuse juures ei suudetud nagu uusi hingesid tekitada, need pidid ikka olendite paljunemise teel juurde lisanduma.
Esialgu räägib raamat sellest, kuidas miskist teisest galaktikast on kohale jõudnud eriti vastikud tüübid, kollektiivset mõistust ja mälu omavad viirused. Lähevad sülje, vere või muude eritistega kellegi organismi, võtavad juhtimise üle, kohandavad natuke, ja sealtkaudu siis jälle edasi. Olevus pealtnäha nagu endine, aga võtab näpust... Humanoidid ja neile sõbralikud rassid avastavad asja alles siis, kui pahu juba palju saanud. Läheb madinaks, aga pahad nagu tugevamad: ülevõetute teadmised ja kogemused pluss veel enda omad ka ju käepärast. Viimases hädas hakkavad head tuhnima keelatud leiutiste arhiivides ja leiavadki üht-teist. Kuna pole aega mõelda, lastakse käiku masinavärk, mis igasuguse aine passiivsesse algolekusse tagasi viib ehk ära kaotab. Pahadest saadakse (koos nende poolt üle võetud planeetide ja muu taolise tühja-tähjaga) küll lahti, aga aegruumi kangas käriseb lõhki ja kipub kõige täiega sellesse olematusse algolekusse ära minema. Mille vastu aitaks, kui kaevule-masinale restart teha. Mis küll ka kõik olemasoleva ära tühistaks, aga siis võiks hakata universumit jälle uuesti täitma. Restarti suudaks teha vaid üks, pealkirjas nimetatud isik, esmaasukatest jäänud või neistki veel vanem surematu ja üldse jumalike oskuste-omadustega tüüp. Keda siis otsitakse ja leitakse ja üldse veavad niidid sinna kaevu poole kokku.
Viie panemist kaalusin just sel põhjusel, et autori kosmoloogiast päris hästi aru ei saanud. Jääb neli, sest autor on eelmainitud märkmelehti pihuga sekka visanud - väga võimalik küll, et järgmises osas arendatakse neid edasi. Aga ega ikka esimese suurusjärgu kirjanikuga tegemist ei ole. Ladus küll, ja seikluslik, ja mõte liigub, kuid midagi jääb puudu.
Mingist asjast ainult neljandat osa lugeda pole küll eriti järjekindel lähenemine, aga miski ülevaate saab ometi. See hingede kaev ise on arvuti, mis universumit käigus hoiab (?) ja ühtlasi planeet, millel katsetatakse erinevaid mõistuslikke rasse (korraga mahub umbes 1400), et kui need elujõuliseks osutuvad, siis võib nad ju tegelikele planeetidele lahti lasta. Esimene Suure Paugu järel väljakujunenud rass arenes kiiresti kõikvõimsaks ja siis hakkas neil nii igav, et nad otsustasid ise välja surra ning värgi kuidagi teisiti käima panna. Et kes viitsis, projekteeris uusi eluvorme ja teised jälle andsid oma hinged toormaterjaliks. Isegi kõikvõimsuse juures ei suudetud nagu uusi hingesid tekitada, need pidid ikka olendite paljunemise teel juurde lisanduma.
Esialgu räägib raamat sellest, kuidas miskist teisest galaktikast on kohale jõudnud eriti vastikud tüübid, kollektiivset mõistust ja mälu omavad viirused. Lähevad sülje, vere või muude eritistega kellegi organismi, võtavad juhtimise üle, kohandavad natuke, ja sealtkaudu siis jälle edasi. Olevus pealtnäha nagu endine, aga võtab näpust... Humanoidid ja neile sõbralikud rassid avastavad asja alles siis, kui pahu juba palju saanud. Läheb madinaks, aga pahad nagu tugevamad: ülevõetute teadmised ja kogemused pluss veel enda omad ka ju käepärast. Viimases hädas hakkavad head tuhnima keelatud leiutiste arhiivides ja leiavadki üht-teist. Kuna pole aega mõelda, lastakse käiku masinavärk, mis igasuguse aine passiivsesse algolekusse tagasi viib ehk ära kaotab. Pahadest saadakse (koos nende poolt üle võetud planeetide ja muu taolise tühja-tähjaga) küll lahti, aga aegruumi kangas käriseb lõhki ja kipub kõige täiega sellesse olematusse algolekusse ära minema. Mille vastu aitaks, kui kaevule-masinale restart teha. Mis küll ka kõik olemasoleva ära tühistaks, aga siis võiks hakata universumit jälle uuesti täitma. Restarti suudaks teha vaid üks, pealkirjas nimetatud isik, esmaasukatest jäänud või neistki veel vanem surematu ja üldse jumalike oskuste-omadustega tüüp. Keda siis otsitakse ja leitakse ja üldse veavad niidid sinna kaevu poole kokku.
Viie panemist kaalusin just sel põhjusel, et autori kosmoloogiast päris hästi aru ei saanud. Jääb neli, sest autor on eelmainitud märkmelehti pihuga sekka visanud - väga võimalik küll, et järgmises osas arendatakse neid edasi. Aga ega ikka esimese suurusjärgu kirjanikuga tegemist ei ole. Ladus küll, ja seikluslik, ja mõte liigub, kuid midagi jääb puudu.