Jutt balansseerib südamliku ja läila piiril. Minu hinnangul suudab autor piiri ületamisest üldiselt hoiduda, aga eks see ole iga lugeja silmis erinev ja mõnel võib kindlasti äratõukereaktsioon tekkida.
Lugu on jutustatud koera vaatevinklist, kes millegipärast on sattunud ilma peremeheta ringi jooksma ja jõuab ühe värava juurde, kuhu on juba kogunenud hulk teisi koeri. Ilma spoilerdamata ei ole võimalik selle värava olemuse ega jutu sisu kohta rohkemat öelda, sest just selle avastamine moodustab suure(ma) osa jutu lugemise võlust. Nii et lugege ise, jutt ei ole pikk.