Sedapuhku siis Pratchettil kellegi Neil Gaimaniga kahasse kirjutatud raamat. Mida on pisut ka tunda ja mitte halvas mõttes. Kui standardset Pratchettlikku absurdihuumorit leidub selles tykis võibolla marginaalsed madalamas kontsentratsionis kui tema Discworldi lugudes, siis selle eest on lugejat õnnistatud (vähemasti raamatu esimeses pooles) pisut koherentsema ja haaravama syzeega kui see Pratchettil tavaliselt välja kukub.
Raamat ise on ei millestki muust kui maailma lõpust. Ja nagu kellegi prominendi kommentaar raamatu esikaanel selle kohta ytles, et nii lustakat maailmalõppu meil nagu ei olegi veel olnud. Juba alguses ära toodud tegelaste nimistut lugedest saab hea kõhutäie itsitada - terve pesu deemoneid, ingleid, langenud ingleid (ja ingleid, kes mitte niivõrd ei langenud, kuivõrd lihtsalt liuglesid omal ebamäärasel moel vaikselt allapoole), prohveteid, okultiste, sataniste ja loomulikult Antikristus Adam, kes põrguliste poolt maa peale saadetakse, kuid hällis kellegi raamatupidaja võsukesega segamini aetakse. Neli Maailmalõpuratsanikku - Surm, Sõda, Nälg ja Saastatus (Katku asendaja) sõidavad hobuste asemel ringi vihaste Harleydega, mis annab uue ja märksa otsesema tähenduse terminile Põrguinglid.
Põhilisteks peategelasteks on võitlevate poolte - Paradiis ja Põrgu - poolt maa peale saadetud agendid ingel Aziraphale ja deemon Crowley, kes inimsugu vastavalt siis pyhaduse või patu suunas ärgitades oma igapäevast leiba teenivad. Mis neil kuigi hästi välja ei tule, kuna inimsugu oma mitmekesisuses annab silmad ette nii keskmisele kuradile kui inglile. Kui põrgu Hispaania Inkvisitsiooni eest Crowley``le (kes tol aja jah tõesti juhtumis Hispaanias viibis), kiitust avaldas ja too siis huvi pärast vaatama läks, et mis asi too niisugune on, läksid tal silmad ikka õige suureks pähe. No ja nii edasi.
Raamatu teine pool, eriti lõpuosa läksid kyll pisut hyplikuks kätte aga viie saab see tykk sellegipoolest. Kui siis ehk õige tillukese miinusega.