Kasutajainfo

Terry Pratchett

28.04.1948–12.03.2015

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Terry Pratchett ·

Equal Rites

(romaan aastast 1987)

eesti keeles: «Võluv võrdsus»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
24
11
4
1
0
Keskmine hinne
4.45
Arvustused (40)

Olles ostnud nimetatud raamatu ei suutnud ma kuidagi oodata kuni koju jõuan ja hakkasin juba teel lugema. Esimene lehekylg võttis mõnusalt muhelema. Esimesed kymme olid rahuldavad. Järgmise kümne lõpul vaatasin, kas autor on ikka Pratchett. Siis tekkis mul tunne, et loen LeGuini mingit Earthsea avaldamata ja kaunikesti nadit lugu. Sai esimene veerand läbi ja ma avastasin, et tegu on siiski Pratcehttiga. Kui ikka keegi on sama tundeerk, kui kuullaager, siis on asi kuidagi Pratchettiga seotud. Mida edasi, seda rohkema Prachettiga tegu oli. Ja nii läkski, et sain öösel magada tubli kolm tundi.Aga asja juurde. Nagu Discworldis kenaks kombeks, on kõik väheke jaburad. Kasvõi see, et kaheksanda poja kaheksas poeg igati vinge posija (loe: võlur) on kõlab kuidagi kenasti. Na a mis saab siis, kui kaheksandal pojal kaheksanda poja asemel hoopis tytar synnib? Ja kui yks hingevaakuv võlur sellele tytrekesele enne surma oma võlusaua kätte surub? Nagu arvatagi, ei saa sellest syndmustes osalejale midagi teab mis meeldivat sündida, kyll aga on seda huvitav kõrvalt jälgida. Mis ma siis oskan veel selle loo peale kosta. Tegelt on ta sama tasemel kui Color of Magic ja Light Fantastic, aga esimene veerand kisub hinde alla. Mitte sellepärast, et ta hirmus nõrk oleks vaid lihtsalt selle pärast, et ta pole Pratchett. See, et meestel ja naistel juuste all pisut erinevalt asjad käivad, pole minu meelest ammu mingi uudis ja selle kallal 60 lehekülge targutada on suht tulutu tegevus. On kirjanikke, kellele selline targutamine sobib, aga antud juhul oli see minu jaoks suht mahavistaud aeg. Kogu esimese veeraqndi oleks saanud kokku võtta oma kaks kolmandikku lühemalt ilma et asi midagi kaotanud oleks. Hää kyll, mis ma ikka virisen. Lõppkokkuvõttes oli raamat ju ikkagi hea, kuigi ei vastanud päris ootustele. Neli on VÄGA tugev neli ja teos sobib kaunistama igat raamaturiiulit.P.S. See, et kaanaekujundus on Hillar Metsalt on väga teretulnud ja minu loodan siiralt, et nii see jääbki.
Teksti loeti eesti keeles

olen lugenud seda juba 3 korda , mõnusust ei kaota . Parem ku vaibarahvas kuid nati kehvem kui fantastiline valgus ja võlukunsti värv . 5 ikkagi sest Pratchettit muud moodi hinnata ei ole võimalik
Teksti loeti eesti keeles

Lahja tundus - eriti Fantastilise Valguse kõrval. Paar head stseeni tõepoolest oli - nagu see, kuidas tydruk oma võlurisauaga (mis ulatus yle kõrtsileti nagu periskoop) kõrtsmiku käest piima nõudis. Siis oli palju head keskmist Pratchetit ja natuke päris lahjat Pratchetit. Mina panen kyll sydamerahuga nelja ja leian, et arvestades kirjaniku enda kõrgeleseatud latiga on seegi päris hästi pandud. Teiste kirjutajate neljadest on Pratcheti neli aga vähe kobedam kyll - lihtsalt hea mõnusa stiili pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane. Tegelikult oli mul väga suuri raskusi sellest raamatust läbinärimisega, kogu aeg oli tunne nagu kuulaks vana anekdooti ja viisakusest venitad endal suunurga kõveraks. Tunnistan, et hakkan sellistest vahvatest naljameestest, nagu Adams või Pratchett, väsima. Oma osa mängib ka see, et nagu juhtud kellelegi suvalisele mainima oma kiindumust ulmekirjandusse, kukub see kohe tagant kiitma, et jah, vanasti ei pidanud lugu, aga vot Hitchhiker ja Kettamaailm on maailmakirjanduse kullafond. Kolm ei tulnud siiski mitte selle pärast, vaid Pratchetti enda ja teiste kirjanike taset võrreldes — Equal Rites on Pratchetti kohta keskpärane, aga üle suurest osast maailmas raamatukaante vahele pressitavast saastast.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tore raamat, ehkki osad naljad juba varem kuuldud-nähtud. aga Pratchett on nad nii toredasti uude konteksti pannud, et seda nagu tähelegi ei pane. Tõsiasi on, et see teos ei küündi kahe eelmise raamatuga saavutatuni. Need olid kahtlemata tase omaette. Ja ehkki ühestki nendest raamatutest ei maksa otsida mingit sügavamat sisu (ehkki hea tahtmise korral selle kindlasti leiaks), on tegu siiski hea meelelahutusega, mida on eriti tore lugeda peale JRRT-d, mille tõttu viimane nüüd hoopis teises valguses paistab...
Teksti loeti eesti keeles

Mina pole veel teisi Prachetti raamatuid lugenud ja sellepärast ei kisu hinnet alla ka see, et mõned nendest võivad paremad olla. Mulle istus see stiil päris hästi, kuigi lõpp tundus natuke jama.
Teksti loeti eesti keeles

Algus on hea, vist viitsis esimese paarikümne lehekülje kallal autor tööd teha, edasi aga ladus tuimalt texti. Jah, needsamad kohad, mis mullegi LeGuini meenutasid. Edasi...polnud päris quest, oli lihtsalt mingi jahmerdamine, mida vaid mõned head naljad loetavaks muutsid.

Näiteks see Spielbergi kopirait; muusikatööstus, kui ilma tööta rahateenimine; eks iga autoomanik tundis midagi tuttavat ka Vanaema töökojas käiku lugedes... Muide sellest kääbuste töökojast.

Mu meelest tähendab kääbus eesti keeles haiglaselt väikest kasvu inimest, mitte mägedes elutsevat maagiavõimetega kaevurit. Ka näiteks gnoom oleks vist rohkem sobinud. Või härjapõlvlane.

Osaliselt oli text üsna lovkräftlik. Kas siis paroodiana või tõsiselt, sellest ma ei saanudki aru. Igatahes mulje samasugune, kui Orlau päkapikundust lugedes... Et iga kingsepp jne.

Olgu peale - Vanaema oli sümpaatne tegelane, kuid Pratchettil jäi siin just sellisest tegelasest puudu, kelle najal omad head võimed välja elada. Rincewind jäi puudu!

Pealkirja tõlge oli küll super! Ise poleks selle peale küll tulnud. Inglise `rite` ja eesti `riitus` on vist üks sõna küll - kuid selle etümoloogia uurimine vaevalt lahendust oleks andnud. Ja sõna `võluv` tuleb vist pealkirjas mõista rohkem otseses, kuid levinumas kaudses tähenduses.

Ja lõpetuseks paar sõna võrdõiguslikkusest. Pratchett pilab siin üsna mitut asja. Inglismaa ongi üks väheseid maid, kus on sellised kinnised meeste klubud, kuhu naisi ei lasta. Golfi ja kriketi ja dzhentelmenide jms klubid... Ni pole seal naistel midagi teha! Asutagu oma klubid, kes neid keelab. Feminist-aktivistid käivad neid piketeerimas... Naljakas on. Aga inglaste jaoks tõsine teema, no ja pilabki TP seda. Eestisse on võrdõiguslikkus sotsiaalse teemanda imporditud ja tähendust ei oma. Võõras asi. Ja selle romaani iva oli ju ikka selles, et igasugused nõuded võrdsuse jms järele tulenavad naiste soovist meeste maailma pääseda. Ju seal on siis huvitavam...
Teksti loeti eesti keeles

Kaalusin pikalt, kas panna 4 või 5...Aga eks ta tiba lahjem tundu, kui "Fantastiline valgus". Sellegipoolest hea raamat, nõustun eelpool mainituga, et kaanekujundus igati paslik ja tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Imho ei ole "Võluv võrdsus" esimesest kahest sama sarja raamatust kehvem, lihtsalt erinev. Niisama mööda maailma ringi sebimisele ja killu loopimisele on lisandunud rohkem süzeed, mida oli küll ka esimestes osades, kuid tuli üsna kehvasti / vähe välja.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle tundus see raamat tsipa kehvem TP muudest kirjatükkidest, kuid siiski ka seda teost oli täiesti võimalik nautida. Mis ma siin ikka jahun, kõik juba eespool öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest isegi mõnevõrra etem kui esimesed eestikeelsed Pratchettid. Mõned naljad hakkasid küll vanu kordama, kuid sisu oli rohkem kui esimeste osade suhteliselt mõttetul sebimisel. Üldiselt on Kettailmaga nagu Asterixi koomiksigagi, käib samasugune trall, tegelased ja tegevuspaik vahel pisut muutuvad, aga muidu selline hea turvaline juba nähtud värk. Ajaviiteks just paras.
Teksti loeti eesti keeles

Hmmmmm. Ometi kord võlurimaailmas meestele koht kätte näidatud. Muidu ikka ainult pikahabemelised võlurid ja taimerohupoti kohal koogutavad nõiaeidekesed. Kellele ei meeldinud, siis neile teadmiseks niipalju, et kitsede tähelepanu äratamiseks pole tõesti palju vaja. Saage siis aru nii nagu meeldib.
Teksti loeti eesti keeles

Kas meestele koha kättenäitamine Pratchettil eesmärgiks oli seatud.. on mõnevõrra kysitav. See selleks. Neile kes raamatust erilisse vaimustusse ei sattunud: ärge kaotage lootust. See sari läheb edaspidi paremaks. Ausalt.
Teksti loeti inglise keeles

kõige lahjem kettamaailma raamat, mida olen siiani lugenud! võimalik, et siin on midagi tegemist ka tõlkimisega (iga raamat on erineva tõlkija poolt tehtud)? oli üksikuid häid kohti, mida ikka ja jälle üle lugesin ja endamisi itsitasin, aga üldmulje... lugeda siiski kannatab.
Teksti loeti eesti keeles

Pean ütlema, et see on esimene Terry Pratchetti raamat, mille lugemisest ma ka teatava naudingu sain... ei valetan, üsna muhelema võttis.

Paljud räägivad, et oli kehv ning peavad halva hinde, nelja panema... Oh sa püha pask, kas neli on halb hinne? Et kas Terry Pratchetti puhul tohib vaid kahte hinnet kasutada? Minuarust on tegu üsnagi tugeva raamatuga, kui selliseid muidugi hulgi tuleb, siis nii kindlat nelja Terry Pratchett minu käest enam ei saa... see neli siin markeerib teatvat üllatust, et Terry Pratchett saab mingigi elementaarselt loetava raamatuga hakkama. Ausaltöelda olin suisa üllatunud!

Lugedes keerles mul muide kogu aeg peas selline lause, et vaese inimese Astrid Lindgren. Minuarust on see tabav määratlus, sest Astrid Lindgren saaks sama tasemega raamatu eest vedela kolme, kui isegi mitte kahe... aga liiga on ju erinev!

Romaanis oli olemas asi, mis sarja kahes esimeses raamatus üsna täielikult puudus – süzhee!

Ausaltöelda ei saa ma aru, et mida paljud selle feminismi ja võrdõiguslikkuse koha pealt virisevad? Peategelane oli ju plikatirts, kes sai mehe ameti... selge, et konflikt eeldas vastandumist... ning ega neid naisi ju kah eriti heas valguses näidatud, ühed hädad olid need mõlemad sood... Pratchett rõhus ju üsna normaalsetele väärtustele ning kui see raamat on feministlik, siis olen mina küll Multiversumi maahärra... sm. Golikovile märgiks veel eraldi, et võrdõiguslikkus pole mingi importprobleem... siinsamas Eestis on sel teemal piisavalt palju probleeme, loomulikult mitte sedavõrd nõmedal ja banaalsel tasemel nagu kohalike ajalehtede valvefeministid seda näevad...

Laialivalguva jutu kokkuvõtteks ütlen, et kui «Mort» vähemasti sedasama taset hoida suudab, siis ma jätkan Terry Pratchetti lugemist!

Teksti loeti eesti keeles

Esimene Terry raamat mul.Päris lahe oli. Tegelased olid originaalsed.Jah piima küsimise koht oli raamatus vaieldamatult üks paremaid.Vanaema oli väga lahe tegelane.Ja surm jättis ka hea mulje.Nii et jätkaku samas vaimus
Teksti loeti eesti keeles

Ka minul esimene Pratchetti raamat. Igatepidi mõnusalt jaburad tegelased ja maailm. Algul, enne lugemist, arvasin, et autor võib selle jaburusega üle pingutada, aga Pratchett oskab hästi igasugu tobedusi naljakalt kirja panna.
Teksti loeti eesti keeles

Ma otsisin seda teost millegipärast nimealt "Victor Collancz"?, ei saa aru, igaljuhul teos on hea ja ma ei julge siin öelda ühtegi paha sõna hoolimata kulunud naljadest ja siin vahepeal kuidagi labaseks muutuvast sisust aga see kõik oli siiski kokku päris loetav ja julgen siiski panna 5, sest 4 oleks juba raamat mida ma poleks sellise huviga lugenud ja oodanud
Teksti loeti eesti keeles

Mõnes mõttes parem, kui esimesed kettamaailma lood, sest juba hakkas aimuma ka mingit ideenatukest... mille autor siis rõõmuga kohe ise sorinal vasakule laseb. Kui esimeses pooles kogu aeg nagu juba midagi lõi, siis edasi läks TP-le tüüpiline ajuvaba hookuspookus, kus ka parimad leiud üldisesse totrusse surevad. Võtame kasvõi lõigu kus ta selgitab, et ükskõik, mis värvi värvitakse mõne ülikoolivõi muu säärase asutuse seinad, välja tuleb ikka neli kohutavalt ilget värvi, ja need ruumid haisevad alati keedetud kapsa järele - sellised leiud on rohkem, kui mõnel teisel terves raamatus, aga neid ei hoia miski koos.
Teksti loeti eesti keeles

Igav, oh kui igav!

Olen varem lugenud Pratchetti "Võlukunsti värvi", too raamat vedeles mul ka seekordse üllitise lugemise ajal käeulatuses. Võtsin selle aegajalt lahti, et meelde tuletada ja võrrelda.

"Võlukunsti Värv" suutis ikka üllatada oma ootamatute pööretega, absurdihuumorit, mida hindan, oli palju enam. See, mis mulle Pratchetti juures üldse meeldis, kui teda esmakordselt lugesin, oli (kohati üsna tervameelne) huumor, ei miski muu.

"Võluv Võrdsus" on teistsugune raamat, see on kohe algusest peale tajutav. Tegevus kulgeb mööda kindlat liini: avalugu, sündmuste areng ja lõpuks kulminatsioon.Ent siin peitub ka nõrkus - kui raamatul on juba kord selline kindel süzhee, siis ootaks, et see oleks tõesti kandev kogu muu tegevuse suhtes, mitte lihtsalt plaanikohane kuidagi-lõpuni-väljavenitamine. Kuni sinnamaani, kus Esk koos oma vanaemaga kodust rändama läheb, sujub kõik kenasti, sealpeale aga muutub asi ebakindlaks, tegevus kulgeb ühest juhuslikust sündmusest teise, tundub nii, et kui autoril jälle mingi omaarust hea nalja idee tuli, siis pani ta selle kohe ka kirja, suunates ja kohandades teksti nii, et kõik ikka üldise tegevustiku raamidesse mahuks. St. etteheide seisneb selles, et raamat lubab alguses olla midagi muud, siis aga petab seda lubadust ja läheb Pratchettile omast naljategemise teed. Selles poleks veel midagi halba, kuid seekord pole naljad kuigi naljakad ...

Naljad on ühetaolised, ettearvatavad, ei üllata millegiga.Jah, mõned üksikud head kohad on, nagu näiteks see luua joostes käivitamine, kuid neid on väga vähe ja need vähesedki on üleekspluateeritud. (Need üksikud naljad on ka ainus põhjus, miks ma kõige halvemat hinnet ei pane).

Ei suutnudki lõpuni lugeda, panin enne käest ära.

Teksti loeti eesti keeles

Jah, see raamat on teistsugune kui kaks esimest Kettamaailma lugu. Ei, ei ole halvem. Hoopis parem on. Eriti tajub seda teistkordsel lugemisel. Esimesel korral võib lugejat, kes ootab Color Of Magic`u sarnast muretut janditamist, tabada tõesti teatav hämming, mis sunnib raamatut halvemaks pidama kui eelmised osad. Aga kui kord sellest üle saada, siis mõistad, et halvemaks ei ole asi kohe päris kindlasti läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmistest Kettamaailma üllitistest eristab seda tugevalt läbiv idee (võrdõiguslikkus), mis lõpus ka väljateenitud võidu saavutab. St et seelikukandjad ikka võivad võlurisaua taotleda ega pea ainult nõiakübaraga piirduma. Meeldivate tegelastena kerkisid esile praktiline Vanaema (praktikumile tulevad võlukunstitudengid kitselauta küürima:)) ning juba "Fantastilisest valgusest" tuttav banaanimaias raamatukoguhoidja. Esk ise jäi kuidagi verevaeseks - plika müttas küll vapralt ringi, aga n-ö juuste alla ei õnnestunud talle siiski piiluda. Või on seda ühe nelja jala pikkuse võlurihakatise puhul liiga palju nõuda... Kokkuvõtteks võib öelda, et lahmivad naljad kolmandat raamatut järjest väsitavad vist lugeja ära. Siis võib-olla mitte, kui lugeda tempoga üks raamat kvartalis (et kraam väheke settida jõuaks). Kärsitu mina nii kaua ei oodanud. Mnjah, kes nüüd aasta pärast mäletakski, millises Kettamaailma osas see või teine kild maha hõigati...
Teksti loeti eesti keeles

Peale võlurite on Kettamaailmas ka nõiad. Võlurid on rangelt mehed ja nõiad naised. Nüüd saab ühe nõia lapselaps võluriks. Loomulikult tuleb sellest jama. Eriti, kuna Vanaema ei taha võluritest kuuldagi. Pratchett on kirjutanud esimesest kahest Kettamaailma raamatust täiesti erineva ja IMHO tunduvalt parema raamatu.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat `Kettamaailma` nö. `Nõidade`-seeriast. Kindlasti tugevaim. Pratchett näitab ennast minu jaoks täiesti uuest küljest (seda näitab ka see, et minu ema küsis peale raamatu lõpetamist `kas autor on naine`). Huumor ei olenii pingutatud (loe: peale pressitud), kui järgnevates Kettamaailma raamatutes. Üks kolmest parimast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Algus oli üks parimaid Pratchetti omadest üldse (see, kuidas kogu segadus nõidade-võlurite ümber alguse sai).
Minu arvates ka polnud Võluv võrdsus halvem eelmistest. Vähemalt pole Pratchett kogu seda võrdõiguslikkuse värki liiga tõsiselt võtnud, nagu tänapäeval kombeks on, ta on sellele huumoriga lähenenud ja see võiks olla eeskujuks paljudele kirjanikele.
Vanaema on igati õnnestunud tegelane.
Teksti loeti eesti keeles

Saatuse vingerpussina saab võluriks tüdruk - asi, mida kunagi varem pole juhtunud. Aga tüdruku vanaema on nõid, kes otsustab tüdrukule ka ühtteist oma kunstidest õpetada. Hiljem ongi plika sügavas identiteedikriisis: kumb ta siis õigupoolest on?

Üldiselt: jäi lahjaks. Tegevuse rõhk kandub üldse lõpus tüdrukult üle tema vanaemale. Kas plika jõuab endas selgusele või mitte, jääb vastuseta.

Teksti loeti eesti keeles

Alguses otsustasin raamatule hindeks panna viie, aga romaani lõpupoole muutus tekst kohati tüütavaks ja sellest tuleb ka neli. Kõige rohkem ajas naerma kettamaailma ainus käimajoostav luud.
Teksti loeti eesti keeles

Ma tutvusin siin esimest korda pahase vanaema Weatherwaxiga ja ta jättis kohe sügava mulje! Pratchetti jutud on mulle kõik meeldinud ja seegi ei erine teistest. Lahe lugeda ja imetlus, kui seisab su raamaturiiulis! Mul kahjuks mitte, sest olen sunnitud raamatukogust laenutama...Aga raamat oli lahe!
Teksti loeti eesti keeles

5 miinusega. Üks Pratchetti paremate teoste hulka kuuluv, aga mitte minu lemmik. Huumor ei ole enam nii kõikehõlmav kui varasemates Kettamaailma teostes, see-eest on tugevam süžee. Kokkuvõttes vägagi loetav, annab hea meeleolu tükiks ajaks.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2023
november 2023
oktoober 2023
september 2023
august 2023
juuli 2023

Autorite sildid: