(romaan aastast 1987)
eesti keeles: «Võluv võrdsus»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)
Paljud räägivad, et oli kehv ning peavad halva hinde, nelja panema... Oh sa püha pask, kas neli on halb hinne? Et kas Terry Pratchetti puhul tohib vaid kahte hinnet kasutada? Minuarust on tegu üsnagi tugeva raamatuga, kui selliseid muidugi hulgi tuleb, siis nii kindlat nelja Terry Pratchett minu käest enam ei saa... see neli siin markeerib teatvat üllatust, et Terry Pratchett saab mingigi elementaarselt loetava raamatuga hakkama. Ausaltöelda olin suisa üllatunud!
Lugedes keerles mul muide kogu aeg peas selline lause, et vaese inimese Astrid Lindgren. Minuarust on see tabav määratlus, sest Astrid Lindgren saaks sama tasemega raamatu eest vedela kolme, kui isegi mitte kahe... aga liiga on ju erinev!
Romaanis oli olemas asi, mis sarja kahes esimeses raamatus üsna täielikult puudus – süzhee!
Ausaltöelda ei saa ma aru, et mida paljud selle feminismi ja võrdõiguslikkuse koha pealt virisevad? Peategelane oli ju plikatirts, kes sai mehe ameti... selge, et konflikt eeldas vastandumist... ning ega neid naisi ju kah eriti heas valguses näidatud, ühed hädad olid need mõlemad sood... Pratchett rõhus ju üsna normaalsetele väärtustele ning kui see raamat on feministlik, siis olen mina küll Multiversumi maahärra... sm. Golikovile märgiks veel eraldi, et võrdõiguslikkus pole mingi importprobleem... siinsamas Eestis on sel teemal piisavalt palju probleeme, loomulikult mitte sedavõrd nõmedal ja banaalsel tasemel nagu kohalike ajalehtede valvefeministid seda näevad...
Laialivalguva jutu kokkuvõtteks ütlen, et kui «Mort» vähemasti sedasama taset hoida suudab, siis ma jätkan Terry Pratchetti lugemist!
Olen varem lugenud Pratchetti "Võlukunsti värvi", too raamat vedeles mul ka seekordse üllitise lugemise ajal käeulatuses. Võtsin selle aegajalt lahti, et meelde tuletada ja võrrelda.
"Võlukunsti Värv" suutis ikka üllatada oma ootamatute pööretega, absurdihuumorit, mida hindan, oli palju enam. See, mis mulle Pratchetti juures üldse meeldis, kui teda esmakordselt lugesin, oli (kohati üsna tervameelne) huumor, ei miski muu.
"Võluv Võrdsus" on teistsugune raamat, see on kohe algusest peale tajutav. Tegevus kulgeb mööda kindlat liini: avalugu, sündmuste areng ja lõpuks kulminatsioon.Ent siin peitub ka nõrkus - kui raamatul on juba kord selline kindel süzhee, siis ootaks, et see oleks tõesti kandev kogu muu tegevuse suhtes, mitte lihtsalt plaanikohane kuidagi-lõpuni-väljavenitamine. Kuni sinnamaani, kus Esk koos oma vanaemaga kodust rändama läheb, sujub kõik kenasti, sealpeale aga muutub asi ebakindlaks, tegevus kulgeb ühest juhuslikust sündmusest teise, tundub nii, et kui autoril jälle mingi omaarust hea nalja idee tuli, siis pani ta selle kohe ka kirja, suunates ja kohandades teksti nii, et kõik ikka üldise tegevustiku raamidesse mahuks. St. etteheide seisneb selles, et raamat lubab alguses olla midagi muud, siis aga petab seda lubadust ja läheb Pratchettile omast naljategemise teed. Selles poleks veel midagi halba, kuid seekord pole naljad kuigi naljakad ...
Naljad on ühetaolised, ettearvatavad, ei üllata millegiga.Jah, mõned üksikud head kohad on, nagu näiteks see luua joostes käivitamine, kuid neid on väga vähe ja need vähesedki on üleekspluateeritud. (Need üksikud naljad on ka ainus põhjus, miks ma kõige halvemat hinnet ei pane).
Ei suutnudki lõpuni lugeda, panin enne käest ära.
Üldiselt: jäi lahjaks. Tegevuse rõhk kandub üldse lõpus tüdrukult üle tema vanaemale. Kas plika jõuab endas selgusele või mitte, jääb vastuseta.