(romaan aastast 1986)
eesti keeles: «Fantastiline valgus»
Tallinn «Varrak» 1998 (F-sari)
Tallinn «Varrak» 2005 (F-sari)
Minul takerdus lugemine esimesel õhtul 33. leheküljel, siis sai jaks otsa ning ma enam ei suutnud seda puist ja igavat teksti mäluda. Selle 33 lehekülje kohta oli vist ka üks naljakas koht!
Järgmine õhtu püüdsin ma jätkata ning – ennäe imet! – kusagil pärast sajandat lehekülge hakkas lugu juba minema. Mitte et kuidagi eriti heaks oleks läinud, aga lugeda juba võis ning paar korda õnnestus veel laginal naerda.
Ausaltöelda oli ainuke vaimukas koht romaanis see, kui Surm ja tema kambajõmmid bridzhi mängima õppisid... ning Surm veel imestas, et inimesed elavad kõigest 85. aastaseks ja saavad nõnda keerulise mängu selgeks? Ja taas olid Surmaga seotud romaani kõige helgemad kohad!
Kui nüüd mõni Terry Pratchetti fänn arvab, et ma siin oma kahega ilgelt originaalitseda püüan... siis eksib ta rängalt. Lugesin raamatu läbi ning pean oma kohuseks näidata, et Terry Pratchetti antud romaani võib ka teistmoodi suhtuda. Tõttöelda mõtlesin ma isegi lugemisjärgselt kolme panna, sest lõpp oli parem, kuid pisut järgi mõeldes leidsin, et raamat, kus esimese poole lugemine sedavõrd suurt pingutust ja sundust nõuab... selline raamat ei tohi küll üle kahe saada! Lugesin ja ei kahetse, sest olen nüüd ühe jama võrra targem.
Usun, et Eestis on teisigi ulmefänne, kel see pratchettlus korda ei lähe, või ei meeldi. Aga nad kas häbenevad, et on seda saasta näppinud ning seetõttu ei arvusta (nagu on teinud mitmed mu tuttavad «Existerioniga»), või siis on juba nad Terry Pratchetti maha kandnud ja käivad ta loomingust kauge kaarega mööda.
Muud lisaväärtust võrreldes Color Of Magicuga justkui ei tuvastanud. Kildude tihedus lehekülje kohta on pisut langenud, aga see ei tule asjale kahjuks. Kokkuvõttes isegi parem kui eelmine osa. Neli pluss.