Nii hea raamat ja 0 arvustust.
Eks ma olen siis esimene. (kuramus, siin raamatukogus ei ole klaviatuuril suurem-väiksem märke, eks ma hiljem siis teen teksti loetavaks - või ei! Oot, kopeerimine-liimimine on ka ju olemas!)
Niisiis, raamat. Tiffany-lugu. Ta on ikka veel noor nõid, ikka veel ajab keegi teda taga halvas mõttes, kuigi esimest korda on ka armusuhe natuke-natuke mängus, ja seos teiste raamatutega on nii selge, et selle väljaütlemist pole vajagi - aga see on seal öeldud.
Umbmäärane avaldus: "Sa teed mingi vea, klaarid selle ära, kuid selle klaarimise jooksul teed midagi, mis järgmise jama kaela kutsub, klaarid SELLE ära, kuid teed jälle midagi - ja nii lõputult edasi."
Hästi eluline raamat. Seal oli mitu-mitu kohta, kus mõttes noogutasin ja "mhmh, just nii ongi" tundsin.
Ma tean, mis on söömata ja magamata olek, sest töö tahab tegemist. Ma tean ka, et kui on keegi kes ütleb, et mine nüüd magama, kohe! on see keegi kulda väärt. Ma tean, et inimesed ei taha halba, nad on lihtsalt inimesed. Aga uhkus - selle üle pean veel mõtlema.
Raamatus on uhkus hea asi - tallimees on uhke hästi silutud ja toidetud hobuste üle, pagar auravate heade leibade üle, aga ma siiski-siiski-siiski mõtlen, kas olla liiga uhke, et lasta teistel nõidadel end aidata, kuigi sind ähvardab surm, olla pigem surnud nõid kui tüdruk, keda teised nõiad kaastundega vaatavad "ta ei saanud ise hakkama", pole lihtsalt nõrkuse märk.
Üks mees ütles mulle umbes aasta tagasi, et mu uhkus mu hävitab. Ja ma mõtlen, et tal võis õigus olla.
Olla nii uhke, et ei küsi abi, kuigi sind ähvardab hukatus, mis on hullem kui surm, ei ole mitte iseendale lootmise hea märk, vaid see, et sa ei julge-suuda abi küsida.
Aga see oli siiski üleni hea raamat. Põnev, elutark, päris, täis maagiat ja "kirivase pihta"-sid, ning pealegi veel hea Kettamaailma lugu. Puhas viis.
Eks ma olen siis esimene. (kuramus, siin raamatukogus ei ole klaviatuuril suurem-väiksem märke, eks ma hiljem siis teen teksti loetavaks - või ei! Oot, kopeerimine-liimimine on ka ju olemas!)
Niisiis, raamat. Tiffany-lugu. Ta on ikka veel noor nõid, ikka veel ajab keegi teda taga halvas mõttes, kuigi esimest korda on ka armusuhe natuke-natuke mängus, ja seos teiste raamatutega on nii selge, et selle väljaütlemist pole vajagi - aga see on seal öeldud.
Umbmäärane avaldus: "Sa teed mingi vea, klaarid selle ära, kuid selle klaarimise jooksul teed midagi, mis järgmise jama kaela kutsub, klaarid SELLE ära, kuid teed jälle midagi - ja nii lõputult edasi."
Hästi eluline raamat. Seal oli mitu-mitu kohta, kus mõttes noogutasin ja "mhmh, just nii ongi" tundsin.
Ma tean, mis on söömata ja magamata olek, sest töö tahab tegemist. Ma tean ka, et kui on keegi kes ütleb, et mine nüüd magama, kohe! on see keegi kulda väärt. Ma tean, et inimesed ei taha halba, nad on lihtsalt inimesed. Aga uhkus - selle üle pean veel mõtlema.
Raamatus on uhkus hea asi - tallimees on uhke hästi silutud ja toidetud hobuste üle, pagar auravate heade leibade üle, aga ma siiski-siiski-siiski mõtlen, kas olla liiga uhke, et lasta teistel nõidadel end aidata, kuigi sind ähvardab surm, olla pigem surnud nõid kui tüdruk, keda teised nõiad kaastundega vaatavad "ta ei saanud ise hakkama", pole lihtsalt nõrkuse märk.
Üks mees ütles mulle umbes aasta tagasi, et mu uhkus mu hävitab. Ja ma mõtlen, et tal võis õigus olla.
Olla nii uhke, et ei küsi abi, kuigi sind ähvardab hukatus, mis on hullem kui surm, ei ole mitte iseendale lootmise hea märk, vaid see, et sa ei julge-suuda abi küsida.
Aga see oli siiski üleni hea raamat. Põnev, elutark, päris, täis maagiat ja "kirivase pihta"-sid, ning pealegi veel hea Kettamaailma lugu. Puhas viis.