Ühel suvalisel päeval ilmub internetti mingi veidra sammuriks nimetatud vidina kirjeldus, mis on kokkupandav võrdlemisi lihtsatest elektroonilistest komponentidest ja mille keskseks osaks on kartul ja kolme-astmeline lüliti. Kui kõik on õigesti kokku pandud ja lülitit vajutada, siis on võimalik "astuda" paralleelmaailma. Ja selgub, et neid paralleelmaailmasid on esmapilgul justkui lõpmatu arv. Ja inimesed hakkavadki "astuma" - küll üksi, küll gruppidena. Sammupäevaks nimetatud esimesest massiliste astumiste päevast edasi hakkavad sündmused arenema omasoodu: paralleelmaailmade uurimine, kolonisatsioon ja sellega kaasnevad probleemid.
Ilmselt tekitab selle raamatu juures kahetisi tundeid asjaolu, et sellised kontseptsioonid nagu kvantfüüsika, paralleeluniversumid, tehisintellekt jm on alguses asetatud niisugusesse sousti nagu suvalised kartuli külge ühendatud elektroonilised vidinad ja arvutiprogrammina ümber sündinud Tiibeti mootorrattaparandaja, kelle nimi on Lobsang. Lisaks siis veel need trollid, kelle jaoks ilmselt meie oma kodusele maakamarale sattumine iga nelja aasta tagant toimuvale laulupeole võrduks täiusliku nirvaanaga... Võimalik, et autorid lihtsalt ei tea(dnud) meie laulupeost midagi - saanuks veel ühe vimka sisse kirjutada.
Siis saab aga selgeks, et tegelikult pole asi üldse kartulis (ja ka mitte elektroonikas), vaid sootuks milleski muus ja et seal Pikkmaal toimub imelikke asju, mis tegelikult tuleks endale (rahvusliku) julgeoleku seisukohast võetuna selgeks teha.
Meenutab mingist asendist Jules Verne'i reisikirjeldusi ja seiklusi. Jah, kohati venis, jah, kohati kiskus ehk liialt poliitiliseks ära. Mõned süžee käigud jäid piisavalt lahti kirjutamata, samal ajal kui erinevate maailmade kirjeldamist oli ehk liialt palju. Eks ta ole ka igaühe huumorimeele küsimus, minu meelest oli täitsa muhe lugemine. Selline mitte ennast liialt tõiselt võttev, kuid mitte 100-ga absurdi kihutav ka.
Hindeks tugev neli ja näis, mis järgedes saama hakkab.
