Ulmekirjanduse BAAS - Terry Pratchett

Arvustused (6)

27.05.2012, kell 15:07

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Madis Maasing

6.07.2012, kell 18:39

Käesolev teos on Terry Pratchetti tavalist taset arvestades pettumus, ehkki lugeda see siiski kõlbab. Põhilisema on eelpoolkirjutaja juba ära öelnud, mistõttu võtaks selle teose taustal veidi kokku kogu Kettamaailma sarja, mis oma vaimukas iroonilisuses on siinkirjutajale üks lemmikumaid ulme/fantaasia üllitiste seast.

Hoolimata sellest kui suure osa siinsest tekstist isand Pratchett reaalselt kirjutas või mitte, tundub, et viimastel aastatel tema teosest teosesse korduv skeem hakkab end ammendama: on mingi probleem, mis on enamasti seotud kellegi "diskrimineerimisega" ning siis tuleb keegi, kes mure lahendades kas juba on superkangelane või siis saab selleks. Käesolevas teoses aga häiris vist kõige enam see, kuidas komandör Vimes lahendas probleeme mängleva kergusega, sattumata pea kordagi tõsisemasse kimbatusse, asi oli nagu algusest peale ette määratud ning raamatu viimasel 50 leheküljel polnud tegelikult enam mingisugust pinget. Oleks siis vähemalt kurjami hukkumisega kaasnenud varasemates teostes tavaline muhe dialoog Surmaga, aga ei!

Üleüldse, enamiku Pratchetti viimaste raamatute ulmelis-fantastiline osa on muutunud küllaltki marginaalseks, mis tegelikult mingisugust kandvat osa enam ei kanna (härjapõlvlased võiks täiesti vabalt asendada ka mõne diskrimineeritud rassi või rahvaga). Ilmselt on asja probleemiks ka see, et kogu sündmustik on liialt ainuvaldavalt jäänud seotuks Ankh-Morporki võimuvahekordade klaarimisega, mis jätkub ka "Tubakas"/"Snuffis", hoolimata tegevustiku toimumisest maapiirkonnas.

Sellest johtuvalt tuleb ilmselt tõdeda, et Kettamaailma esimesed raamatud Rincewindi, Kakslille, metslase Coheni, Surma ja teiste seiklustega on ja jäävad kogu selle sarja parimaiks. Aga kindlasti ei taha ma sellega öelda, et teised ja ka käesolev raamat lugeda ei kõlba, kuigi see viimane on vist küll nõrgim, mis Pratchetti nime all ilmunutest kätte sattunud on.

Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres

11.08.2012, kell 19:03

Daamid (ja teised), isegi kui teile Prachett VÄGA VÄGA meeldib, seesinane ei tasu lugemist! Mis me põnevuse puudusest või süžee-ehitusest räägime, isegi toimetatud ei ole koralikult.
Loos esineb üks teatud vibupüss, mida korduvalt näidatakse ja demonstreeritakse ja mida Vimes koos oma supermanist kammerteenriga koos vahib ning sõnadega kirjeldab, võimalik, et isegi käpib ja näpib. Ja siis, kuskil loo viimase kolmandiku alguses, kui antud relva tema teenri poolt korra reaalselt kasutatakse, esitab ta korraga kaheleheküljelise kisa teemadel "selliseid vibupüsse tehti ainult kolm, need on ebaseaduslikud ja kas meie oma on ikka veel keldri põranda sees alles huvitav? Peaks koju jõudes kontrollima!"
millele supermän-teener vastab lambalikult, et on veendunud, et koju jõudes leiab isand selle vibupüssi täpselt sealt, kuhu ta selle eelnevalt mattis.
Mis nagu... oleks ju võinud olla vinge korravalvuri-show, ainult et mingit loogikat selles Vimes`i eelnevat käitumist arvestades küll polnud ja naljakas ka ei olnud.

Tegelased pole mitte Pratchetti tavalised "klishee + veidi vunki = arhetüüp, mille me rõõmuga päris elustki ära tunneme" vaid lihtsalt intensiivsed labasuseni põhjakeeratud klisheed, mille me tunneme ära kui absurdsused halbadest lugudest. Järjekordne diskrimineeritud rass on ii-gav ja jääb täiesti segaseks, miks ta üldse olemas on - mis on nt tema ökoloogiline nišš, kui soovite. Ja Eriti Paha tegelane oli ka igav! Saate aru?! Kus on härra Needle`i emaletõukav isikupära? Härra Tulipi kiiksukus? Ses tüübis polnud absoluutselt midagi elumeenutavat. Minule jäigi arusaamatuks, mis tema motivatsioonid olid ja mis hirmus tapjaloom Vimes`is temaga sarnane oli. Sõnaga - meile öeldi, kes ja milline ta on (nimelt PAHA), aga ei näidatud.
Väkk.

Tõega, see ei ole hea raamat. Isegi korralikust keskmisest jääb puudu. Ma täiega loodan, et see on mingi teise inimese kirjutatud ja siis Pratchetti poolt üle vaadatud ja trükki lubatud miskipärast, sest kurbus seeüle, mida alzheimer muidu mehe enda võimetega on teinud, on muidu lihtsalt liiga vahetu ja valus.

Teksti loeti eesti keeles

Pärtel Riit

15.10.2014, kell 19:34

Lugesin siinseid kriitilisi kommentaare enne raamatu kallale asumist ja ennäe, algus tõotaski piinarikast lugemist. Raamat algas igavalt, lohisevalt, katkendlikult ja punnitatult. Seda 50 esimese lehekülje ulatuses. Pärast seda seis paranes, lugu sai hoo käima ja oli küllaltki haarav. Oli põnevust, oli head huumorit, oli huvitavaid tegelasi, oli jälgitav tegevusliin. Mis ei tähenda ometigi, et midagi kritiseerida ei oleks olnud. Oli küll ja mitte vähe. Näiteks ei meeldinud mulle nimede tõlkimise stiil. Eks see ole selline igas Pratchetti eestikeelses tõlkes, aga selles raamatus torkas see kuidagi eriti teravalt silma. Nimelt see, et osa nimesid oli tõlgitud ja osa tõlkimata jäetud. Oli Feeney Upshot ja oli ka Gastric Tobevarvas. Oli Sam Vimes ja oli ka Tsipa Segane Arthur. Oli Felicity Beedle ja oli ka Charles Augustus Rahumees. Kuna tegemist siiski põhimõtteliselt muinasjutuga, oleks pidanud vast kõik nimed (vähemalt perekonnanimed) ära eestistama. Teiseks, liiga pealetükkivaks muutus Ameerika Ühendriikide kunstis laialtlevinud moraalitsemine, mida kohtab nii filmides, raamatutes ja teleseriaalides (eriti nooremale põlvkonnale mõeldud teostes). Kolmandaks, epiloogi oleks vabalt kirjutamata võinud jätta, samuti poleks vaja olnud toppida siia raamatusse Tsipa Segase Arthuri liini, see ei andnud mitte kui midagi teosele juurde.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

17.10.2014, kell 23:17

Artur Räpp

31.12.2016, kell 20:24

Raamatu lõpp on roosavõitu, nalja on Pratchetti kohta vähevõitu, Pratchetti kohta ebatavaliselt on raamatus mitu tegevusliini. Viimane neist on lihtsalt ebatavaline, kaks esimest panid mind kõõluma nelja ja viie vahel, kuid valisin lõpuks ikka viie, seda peale eelarvustuste läbilugemist, et neid tasakaalustada. Lisaks tuleb ju ka kehvematele raamatutele hindeid jätta.
Kui aga negatiivsed asjad sai juba välja toodud, siis ka positiivset: Kõrgseldskonna kombestik nägi välja nagu see oleks päris kogemuse põhjal kirjutatud, usutav. (olgu see siis nüüd tõsi või vale, ükskõik). Sotsiaalne pool oli seekord jälle paremini välja kukkunud kui mõnes teises tema raamatus on olnud. Kettamaailma ja ulmet oli suhteliselt vähe, kuid see fakt pole minu jaoks oluline. Kui asi saab tehtud ka vähema ulmega, siis olgu vähem.
Hindamisest: Kuna see on siin minu esimene arvustus, siis veidi ka hindamisest üldiselt. Hinnata saab mitme skaala alusel ja ükski neist pole absoluutselt teistest parem. Nt kirjutatu headuse - kvaliteedi järgi, kirjutatu meeldivuse, uudsuse, üllatatavuse järgi, selle järgi, kui tungivalt sooviti teost lugeda, kuivõrd erines see oodatavast (teistelt kuuldud eelinfo või eelnevalt loetuga võrreldes, viimast skaalat on ka antud teose puhul hindamisel korduvalt kasutatud). Võib hinnata nii, kus 2 on juba positiivne hinne või nii, et kolm on, võib mitte hinnata raamatuid, mis jääti pooleli, viie võib reserveerida tõelistele lemmikutele, mida loeks ja loeks, millest räägiks igale vastutulijale tundide viisi või siis annaks viit palju kergemalt. Vähemalt esialgu panin enda jaoks paika aga sellise skaala: 1 - raamat, mille jätsin pooleli või lühem jutt, mille lugemist tõeliselt kahtsen (mõni jutt saab enne otsa, kui jõuad selle pooleli jätta). 2 - halb teos, mina ei soovita lugeda, 3 - käib kah, kuigi võib-olla nutma ei hakka, kui poleks lugenud, 4 - hea raamat, julgen soovitada, kuigi on ilmselge, et on ka paremaid kohatud, miskit jääb puudu või on üle, 5 - tõesti meeldis, kui miski ei meeldinud, siis olid need pisiasjad või ainult teatud raamatu osades. Hindamise aluseks võtan peamiselt endale, mis iganes seda ka meeldivaks ei tee, või siis huvi seda lugeda. (viimane mõjub pigem lühematele ja kodumaisematele juttudele või autoritele, mida olen varem lugenud vm soodsa eelinfo puhul). Kirjutatu headust hindaks pigem siis, kui see oli tõesti nauditav kvaliteet. Kirjutatu tase võiks olla eeldatav, selle puudumine hinnet alandav nähtus.

Teksti loeti eesti keeles

Terry Pratchett

28.04.1948–12.03.2015

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Terry Pratchett ·

Lisavahendid:

Terry Pratchett

28.04.1948–12.03.2015

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Terry Pratchett ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: