Värdjalik raamat!Alguses oli lugu üsna lõbus, kuid juba kusagil 20. lehekülje järel oli aru saada, et autor lüpsab iga nalja ja situatsiooni liiga pikalt ning mitu korda.Toon näite: fotokas... alguses oli see luugist välja roniv kaak üsna lustakas, mölises ja praadis liha, aga pesupesemine ajas mul juba kopa ette. Samamoodi käisid ka kõik need muud naljategemised... esimene kord naerad mürinal, teine kord muigad, kolmas kord pomised mõttes, et noh on ikka idoot küll.
Ülalpool kaebas lgp. Annika Hanson, et eesti rahvas püüab ka ikka asja surmtõsiselt võtta... aga vaat ei võta... lihtsalt ei ole naljaks ning üldse pole jalaga persse situatsioonikoomika minu tugevaim külg. Tüütu on lugeda raamatut, mis oma olemuselt on kui ülepaisutatud anekdootide valik.
Põhiline häda ongi süzhee totaalne lodevus... edev vend näib see Pratchett kah olevat, nii kui mingi nalja leiab, siis kukub seda kohe ise nautima ja leierdab selle kohe lähima paarikümne lehekülje jooksul ära (paralleel siitmailt on Margo Vaino!).
Okay, tegu on paroodiaga? Ma ei tea mida ta üldiselt on parodeerinud, aga üks osa viitas Anne McCaffrey Perni loheratsurite sarjale... see lohed ja Liessa, vähemasti mulle tundus nii. Mulle McCaffrey meeldib, isegi väga... aga samas on see Perni sari üsna hea paroodiaobjekt... Pratchett on siin suutnud vaid pisut ilkuda ning mõjub sealjuures hästi hambutult.
Vaieldamatult on romaanis häid leide... naersin ka korduvalt, aga raamatu üldine hallus ja keskpärasus kisub lõpliku hinde alla – pärast läbilugemist jäi üsna tühi tunne, ei tekkinud seda fiilingut, et vaat oli lahe lugemine (mis oli vist sellise raamatu kirjutamise eesmärk) ning ajuti pidi end suisa sundima jätkama (järelikult ei olnud ka puht lugemisprotsess lõõgastav).
Pagas oli üsna lahe leid... ning Surm on võrratu tegelane... tagantjärele ainus positiivne moment raamatus.
Pika jutu lühike kokkuvõte: algas vingelt peale, aga vajus õige kähku tühipalja vaimutsemise sohu!!!