Terry Pratchett

ametlik pahade pool muidugi eriti ähvardav ei ole. pratchett tigetseb investeerimispankurite tegevuse pärast - laenavad firmale raha, võtavad selle üle, saneerivad, lasevad põhja. antud juhul siis telegraafi - või telegraafilaadse süsteemi, kus kõrgete mastide otsast tulede vilgutamisega teateid edastatakse. ega muud sidepidamist eriti polegi, sest postkontor on ääretasa kirju täis kogunenud, kuna laialikandmine mõnekümne aasta eest takerdus... postkontori ülemuseks määratakse osav, poomissurma ära teeninud suli, kes tegevuse käigus ümber kasvab, aga temast jääb pahade pankurite tasakaalustamiseks väheks. nii on autor käiku võtnud ayn randi väärilise tööpaatose, inseneriuhkuse jne. selle vastu pole mul midagi, mul on seniajani autoakna küljes orginaalkleeps built with pride ja ayn randi ideed mulle ka meeldivad, aga pratchetti kontekstis mõjus asi kuidagi koomiliselt. igasuguseid allusioone ja vihjeid on muidugi palju, alates postmani filmist, aga kes neid kõiki viitsib harutada. et siis täiesti loetav pratchett.

Üldiselt on siin Kettamaailma kui sellisega üsna vähe pistmist, Kettamaailm on niisama taustaks, ehkki tegevust toimub Ankh-Morpokis ja vilksatavad mõned varasemad tegelased. Briti oludega tuttav lugeja peaks siin küllap oma kodumaa ära tundma, igatahes vihjeid on piisavalt. Keegi kelm ja petis Moist von Lipwig on poomissurma mõistetud, ning lord Vetinari korraldab talle võltshukkamise ning laseb valida, kas mees hakkab peapostkontori ülemaks või sureb päriselt. Postiteenistus on aastaid juba välja surnud, sest enamik inimesi kasutab kiiremat teenust, mida pakub Trunk Company. Selles võib ära tunda midagi e-maili ja telegraafi vahepealset. Küll aga on Trunki üle võtnud miski pankuritest ja advokaatidest petiste bande, kelle eesotsas on Lipwigiga samaväärne kelm Reacher Gilt. Von Lipwig mõtleb esmalt küll Vetinarit pügada ja plehku panna, aga see on üsna võimatu, kui sinu kriminaalhooldaja on vankumatu golem mr. Pump. Golemid töötavad umbes Asimovi-Campbelli robootika kolme põhiseaduse järgi. Romaani esimene pool kulub von Lipwigil postiteenuste taaskäivitamise peale, teises pooles tehakse tuul alla Trunk Company kurikaeladele. Vahepeale mahub hulgaliselt pila ja pulli ja ka üks kerge love-story.

Mõistagi ei jää von Lipwigil muud üle, kui kõigi ilukirjanduse reeglite järgi ümber kasvada ja kõiki oma kelmioskusi nüüd ühiskonna hüvanguks ja rivaalide hävitamiseks kasutada. Nii et kuigivõrd palju üllatavat romaanis pole, tegevus on üsna etteaimatav. Aga on mõnusaid kõrvaltegelasi nagu lord Vetinari, Golem Trusti juhataja Adora Bell Dearheart (tema isa oligi Trunki käivitaja) ja muidugi golem mr. Pump. Üldiselt siis meeldis, aga üle “nelja” välja ei venita.

"Going Postal" on Pratchetti Kettamaailma sarja 33. osa ning samal ajal esimene, kus seikleb professionaalne suli nimega Moist von Lipwig. Sõna "esimene" on oluline selles mõttes, et teda näeb taaskord peaosas sarja 36. raamatus "Making Money" ja ka peatselt ilmuvas "Raising Taxes".

Lugu algab pihta sellega, et Ankh-Morporki patriits Havelock Vetinari on pahane linna postisüsteemi peale, mis pärast semaforifirma ilmumist on kohutaval kombel kiratsema hakanud. Juba aastaid ei ole ühtegi kirja kohale viidud ning kõik katsed süsteemi käima saada on lõppenud haleda ebaõnnestumisega, sest nagu selgub, et semaforifirma Grand Trunk ei salli konkurentsi. Eriti ei salli konkurentsi muidugi Grand Trunki juht Reacher Gilt, kes oma koha firmas on saavutanud võistlejaid ning opponente vahendeid valimata kõrvaldades. Patriitsile on selgeks saanud, et ainuke viis suure suliga toime tulla on panna tema vastu teine suur suli.

Kui Moist von Lipwig võlla tõmbamisest toimub, avastab ta ennast Vetinari kabinetis, kus talle tehakse kahtlast sorti pakkumine: ajada linna postisüsteem uuesti käima või kaduda kust kurat läbi selja taga oleva irvakil ukse. Loomulikult selgub, et tegemist on omamoodi Hobsoni valikuga, sest ukse taga ootab igat väljaastujat järgmine valik: kasvatada mõne sekundi jooksul omale tiivad või mitte. Need, kes omale tiibu ei kasvata kahetsevad seda oma elu lõpuni -- ehk teisisõnu paar sekundit.

Koos postkontori võtmetega saab Moist omale kriminaalhooldaja nimega mr Pump, kes on golem, alluvad nimega Stanley ja Groat (kellest üks on inimene ja teine vist ka), salapärased liitlased, kes kasutavad pseudonüümi "Smoking Gnu", kes on salapärased ja permanentselt suitsetava tüdruksõbra Adora Belle Dearhearti. Ahjaa .. ja lisaks pärib ta koos kõigega ka vaenlase Reacher Gilti näol, kuid võrreldes kõige eelnevaga on see juba üsna tühine mure.

Tegelikult on see üsna hästi kirjutatud lugu. Kui Kettamaailma esimestes lugudes proovis Pratchett lihtsalt nalja visata ja lugu oli tulemuses üsna teisejärguline, siis praeguseks on mehest saanud suurepärane jutuvestja, kes on oma talenti vürtsitab aeg-ajalt strateegiliselt positsioneeritud huumoripalaga. Ta on olemasolevad teemad päris huvitavaks suutnud teha, põimides sinna siis elemente varasematest lugudes ning killukesi popkultuuri elementidest. Näiteks grupp nimega Smoking Gnu on ilma igasuguse kahtluseta "X-Files" nimelisest sarjast tuttav grupeering nimega The Lone Gunmen Ankh-Morporki võtmes.

Kogu positiivsusele vaatamata ei pääse siiskui kuidagi mööda asjaolust, et millegipärast tundub see raamat pisut liiga pinnapealne. Võimalik, et see ongi Pratchetti eesmärk, pakkuda oma lugejale lihtsalt kergesti näritavat meelelahutust.

PS. Tegelikult ei saa mööda ka raamatu nimest. "Going Postal" tähendab slängis seda, kuidas aastakümneid ühte ja sama üsna nirut tööd teinud töötaja viiakse stressiga nii kaugele, et tal saab kõigest kõrini ning muutub äkitselt enesetapjalikult vägivaldseks. Ühendriikides toimus lühikese ajaga mitu episoodi, kus selle sündroomi tõttu lasid just postitöötajad maha nii palju oma kaastöötajaid kui suutsid ja sooritasid seejärel enesetapu ja sellest tekkis ka see termin. Ankh-Morporkis ei olnud enesetappu sooritada vaja, sest postkontori juhi ameti vastuvõtmine võrduski sellega.