Tegevus toimub Ankh-Morpork`i linnast kaugel asuvas mägises riigis (Serbia? Makedoonia?), mis on pidevalt kõigi oma naabritega riius. Hetkel on riigis nõrk keskvalitsus, maa on kurnatud lõpututest sõdadest ja valitsev on vägagi tugev religioon mitmesuguste mõttetute keeldudega. (Selles raamatus on religiooni teema tüütavalt sarnane "Small gods"-is toimuvaga).
Käimas on järjekordne mõttetu pisike sõda, mis olematute ressurside poolest jääks sellele riigile ka viimaseks sõjaks. Mujal kettamaailmas poleks see eriti tähelepanu äratanudki, kuid kahjuks lõhuti religioossetel põhjustel maha Ankh-Morpork-ile kuuluvad semafor-telegraafi liinid. Mistõttu saabuvad vaatlejatena kohale ka vanad tuttavad vahid Vimes, Angua ja sõjakorrespondent de Word. Otseselt nad sõjategevusse ei sekku, kuid raamatu lõpu poole on neist palju abi rahu sõlmimisel.
Teose peategelaseks on aga tütarlaps Polly, kes liitub noormeheks maskeerituna armeega, et minna oma sõjatandritele kadunud venda otsima. Juhuslikult värvatakse samasse salka eriti kirju seltskond (deja vu "Men at Arms"), näiteks vampiir, troll ja vist ghoul. Päkapikkude esindaja oli puudu, kuid kirevust jagus ilma tematagi. Kokku annavadki nad raamatu pealkirjale sobiva olustiku.
Igatsugu sõdurielu kajastavat nalja ja paroodiat on terve raamat täis. Õnneks olen ma lugenud vist tervet B.Cornwelli "Sharpe" sõjajuttude sarja (seda on mainitud ka "Monstrous regiment"-i eessõnas); ja tundub, et mõni tegelane koos dialoogidega (või seersantide puhul enamasti kärkivate monoloogidega) on suures osas sealt maha joonistatud.
Läbiv teema ongi suures osas reamees (hiljem kapral, lõpuks seersant) Polly marssimine salgaga mööda sõjatandrit, kuid sellele liidetakse juurde mõned kõrvalteemad: meedia mõju avaliku arvamuse kujundamisel sõjatandril toimuva osas (dejavu viimase kümnendi sõjad meie maailmas) ja naiste võrdõiguslikkus (dejavu "Equal rites").
See oli esimene Pratchett, mida inglise keeles lugesin ja suure ilmumisvahe tõttu viimatise eestikeelsega ("Interesting Times") oli algul väga tugevalt tunda, et Pratchetti stiil on umbes 10-e aastaga päris kõvasti muutunud. Vist veidi küpsemaks. Raamatu lõpus seda nii väga enam tunda ei olnud või harjusin lihtsalt ära...
Raamatu lõpp hakkas minu meelest venima ja ennast kordama, mistõttu tuleb hindeks "4".
Käimas on järjekordne mõttetu pisike sõda, mis olematute ressurside poolest jääks sellele riigile ka viimaseks sõjaks. Mujal kettamaailmas poleks see eriti tähelepanu äratanudki, kuid kahjuks lõhuti religioossetel põhjustel maha Ankh-Morpork-ile kuuluvad semafor-telegraafi liinid. Mistõttu saabuvad vaatlejatena kohale ka vanad tuttavad vahid Vimes, Angua ja sõjakorrespondent de Word. Otseselt nad sõjategevusse ei sekku, kuid raamatu lõpu poole on neist palju abi rahu sõlmimisel.
Teose peategelaseks on aga tütarlaps Polly, kes liitub noormeheks maskeerituna armeega, et minna oma sõjatandritele kadunud venda otsima. Juhuslikult värvatakse samasse salka eriti kirju seltskond (deja vu "Men at Arms"), näiteks vampiir, troll ja vist ghoul. Päkapikkude esindaja oli puudu, kuid kirevust jagus ilma tematagi. Kokku annavadki nad raamatu pealkirjale sobiva olustiku.
Igatsugu sõdurielu kajastavat nalja ja paroodiat on terve raamat täis. Õnneks olen ma lugenud vist tervet B.Cornwelli "Sharpe" sõjajuttude sarja (seda on mainitud ka "Monstrous regiment"-i eessõnas); ja tundub, et mõni tegelane koos dialoogidega (või seersantide puhul enamasti kärkivate monoloogidega) on suures osas sealt maha joonistatud.
Läbiv teema ongi suures osas reamees (hiljem kapral, lõpuks seersant) Polly marssimine salgaga mööda sõjatandrit, kuid sellele liidetakse juurde mõned kõrvalteemad: meedia mõju avaliku arvamuse kujundamisel sõjatandril toimuva osas (dejavu viimase kümnendi sõjad meie maailmas) ja naiste võrdõiguslikkus (dejavu "Equal rites").
See oli esimene Pratchett, mida inglise keeles lugesin ja suure ilmumisvahe tõttu viimatise eestikeelsega ("Interesting Times") oli algul väga tugevalt tunda, et Pratchetti stiil on umbes 10-e aastaga päris kõvasti muutunud. Vist veidi küpsemaks. Raamatu lõpus seda nii väga enam tunda ei olnud või harjusin lihtsalt ära...
Raamatu lõpp hakkas minu meelest venima ja ennast kordama, mistõttu tuleb hindeks "4".