Oma yllatuseks avastasin, et tegu oli tõsiselt hea raamatuga.
Kettamaalma sari on nii surmpikaks veninud, et poleks miskit nii värskendavat oodanudki. Peale Pyramiide, mis oli pehmelt öeldes kehv raamat, on yle yhe või paari pärlite hulka ikka päris pabulaid sattunud.
Kusjuures ka Vabameeste algus polnud kõige paljutõotavam. Ikka need vanad tuttavad Pratchetinaljad... Aga ysna pea sain aru, et see raamat on kyll kõvasti inimlikum, sygavam, tõelisem kui enamus Kettamaailma tilladi-mölladi trallitamist. Kui mälu poleks nii hea, oleks raamatule teise tiiru veel peale teinud.
Yhesõnaga - oli rõõm saada täiesti arvestatav sisuline elamus. Teema oli eneselegi tuttav, käsitlus ka, aga oipagan, kui lihtsalt ja lakooniliselt ta oli selle teostanud. Profikas ikkagi.
Lugedes isand Hargla arvustust, tunnen, et peaksin täpsustama, millest see raamat (minu jaoks vähemalt) räägib. Asja sisuks ei ole sugugi pakkuda põnevat lugu lapse äraröövimisest või esitada humoorikaid nalju shoti joomarite teemadel. Tegelikult räägib raamat inimeseksolemisest, tugeva kohustusest nõrgemate ees, nõia vastutusest oma küla ees, oma rolli väljakandmise väärikusest, ole sa kas kes või kasvõi mõisnik - see on "ma seisan siin, sest ma teisiti ei saa" ilma kohatu pateetikata vaid... tõelisena. Raamat teeb seda inimeste vastu sõbralikult ja sõbralikult ka lugeja vastu, andes ta tõlgendustele ruumi. On päris vähe tegijaid, kes suudaksid samad teemad ilma moraliseerimata välja kanda. Pratcheti moraal võib ennast peita kasvõi panniga kollile vastu molu andmisesse, sest taktitundelise autorina ei suru ta sind ninapidi oma loo moraali, vaid lubab sul seda eemalt uurida - kui ei meeldi, ära märka. Raamatu sisu on piisavalt suur, et seda lihtsaks huumorisaateks pidada pole vast mõtetki. Vürtsikas sõnastus on lihtsalt lisaväärtus, aga tõsine toon õigetel hetketel annab kinnitust sellele, et humoristid, naljapulgad, on mõnikord maailma kõige siiramad idealistid. Niiviisi, häbelikult, ise seda läbi nähes ja selle üle nalja heites, kuid paratamatult ja ikkagi, sest et teadlik hull on see kõige hullem hull. Ja need teemad, millesse Pratchett isegi läbi huumoriprisma siira tõsidusega suhtub, on kuidagi ilusad ja inimlikud.
Kettamaalma sari on nii surmpikaks veninud, et poleks miskit nii värskendavat oodanudki. Peale Pyramiide, mis oli pehmelt öeldes kehv raamat, on yle yhe või paari pärlite hulka ikka päris pabulaid sattunud.
Kusjuures ka Vabameeste algus polnud kõige paljutõotavam. Ikka need vanad tuttavad Pratchetinaljad... Aga ysna pea sain aru, et see raamat on kyll kõvasti inimlikum, sygavam, tõelisem kui enamus Kettamaailma tilladi-mölladi trallitamist. Kui mälu poleks nii hea, oleks raamatule teise tiiru veel peale teinud.
Yhesõnaga - oli rõõm saada täiesti arvestatav sisuline elamus. Teema oli eneselegi tuttav, käsitlus ka, aga oipagan, kui lihtsalt ja lakooniliselt ta oli selle teostanud. Profikas ikkagi.
Lugedes isand Hargla arvustust, tunnen, et peaksin täpsustama, millest see raamat (minu jaoks vähemalt) räägib. Asja sisuks ei ole sugugi pakkuda põnevat lugu lapse äraröövimisest või esitada humoorikaid nalju shoti joomarite teemadel. Tegelikult räägib raamat inimeseksolemisest, tugeva kohustusest nõrgemate ees, nõia vastutusest oma küla ees, oma rolli väljakandmise väärikusest, ole sa kas kes või kasvõi mõisnik - see on "ma seisan siin, sest ma teisiti ei saa" ilma kohatu pateetikata vaid... tõelisena. Raamat teeb seda inimeste vastu sõbralikult ja sõbralikult ka lugeja vastu, andes ta tõlgendustele ruumi. On päris vähe tegijaid, kes suudaksid samad teemad ilma moraliseerimata välja kanda. Pratcheti moraal võib ennast peita kasvõi panniga kollile vastu molu andmisesse, sest taktitundelise autorina ei suru ta sind ninapidi oma loo moraali, vaid lubab sul seda eemalt uurida - kui ei meeldi, ära märka. Raamatu sisu on piisavalt suur, et seda lihtsaks huumorisaateks pidada pole vast mõtetki. Vürtsikas sõnastus on lihtsalt lisaväärtus, aga tõsine toon õigetel hetketel annab kinnitust sellele, et humoristid, naljapulgad, on mõnikord maailma kõige siiramad idealistid. Niiviisi, häbelikult, ise seda läbi nähes ja selle üle nalja heites, kuid paratamatult ja ikkagi, sest et teadlik hull on see kõige hullem hull. Ja need teemad, millesse Pratchett isegi läbi huumoriprisma siira tõsidusega suhtub, on kuidagi ilusad ja inimlikud.