Kasutajainfo

Terry Pratchett

28.04.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Terry Pratchett ·

The Wee Free Men

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: «Tillud Vabamehed»
Tallinn «Varrak» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
6
3
0
1
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (10)

Oma yllatuseks avastasin, et tegu oli tõsiselt hea raamatuga.

Kettamaalma sari on nii surmpikaks veninud, et poleks miskit nii värskendavat oodanudki. Peale Pyramiide, mis oli pehmelt öeldes kehv raamat, on yle yhe või paari pärlite hulka ikka päris pabulaid sattunud.

Kusjuures ka Vabameeste algus polnud kõige paljutõotavam. Ikka need vanad tuttavad Pratchetinaljad... Aga ysna pea sain aru, et see raamat on kyll kõvasti inimlikum, sygavam, tõelisem kui enamus Kettamaailma tilladi-mölladi trallitamist. Kui mälu poleks nii hea, oleks raamatule teise tiiru veel peale teinud.

Yhesõnaga - oli rõõm saada täiesti arvestatav sisuline elamus. Teema oli eneselegi tuttav, käsitlus ka, aga oipagan, kui lihtsalt ja lakooniliselt ta oli selle teostanud. Profikas ikkagi.

Lugedes isand Hargla arvustust, tunnen, et peaksin täpsustama, millest see raamat (minu jaoks vähemalt) räägib. Asja sisuks ei ole sugugi pakkuda põnevat lugu lapse äraröövimisest või esitada humoorikaid nalju shoti joomarite teemadel. Tegelikult räägib raamat inimeseksolemisest, tugeva kohustusest nõrgemate ees, nõia vastutusest oma küla ees, oma rolli väljakandmise väärikusest, ole sa kas kes või kasvõi mõisnik - see on "ma seisan siin, sest ma teisiti ei saa" ilma kohatu pateetikata vaid... tõelisena. Raamat teeb seda inimeste vastu sõbralikult ja sõbralikult ka lugeja vastu, andes ta tõlgendustele ruumi. On päris vähe tegijaid, kes suudaksid samad teemad ilma moraliseerimata välja kanda. Pratcheti moraal võib ennast peita kasvõi panniga kollile vastu molu andmisesse, sest taktitundelise autorina ei suru ta sind ninapidi oma loo moraali, vaid lubab sul seda eemalt uurida - kui ei meeldi, ära märka. Raamatu sisu on piisavalt suur, et seda lihtsaks huumorisaateks pidada pole vast mõtetki. Vürtsikas sõnastus on lihtsalt lisaväärtus, aga tõsine toon õigetel hetketel annab kinnitust sellele, et humoristid, naljapulgad, on mõnikord maailma kõige siiramad idealistid. Niiviisi, häbelikult, ise seda läbi nähes ja selle üle nalja heites, kuid paratamatult ja ikkagi, sest et teadlik hull on see kõige hullem hull. Ja need teemad, millesse Pratchett isegi läbi huumoriprisma siira tõsidusega suhtub, on kuidagi ilusad ja inimlikud.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi teistsugust. Alguses hakkas natuke igav, kuid pikkamööda hakkasid peategelane sümpaatsemaks muutuma ja ka teistel (inimestel) polnud midagi viga. Kui eile Savijalad läbi lugesin tuli Tsipa Segase Arthuri kohtades kohe Vabamehed meelde. Vanaema Weatherwaxist ja Nanny Oggist ei saa küll kunagi küllalt, kuid imo oleks lõpp paremini välja tulnud Vanaema õhus näpuga joonistamiseta.
Teksti loeti eesti keeles

"Tillud vabamehed" on viimasel ajal üsna palju kuulsust autorile toonud ning kavandamisel peaks ka olema filmiversioon sellest. Ilmselt õigustatult, sest tegu on väga hea raamatuga. Algab päris huvitavalt. Umbes kümne aastane plikatirts virutab jõest välja sumpavale kollile panniga vastu pead ning sunnib ta taganema. Siis tegevus soikub natuke, tutvustatakse tegelasi ning sätitakse maailma üles, ning seiklus võibki alata. Iskilikult pean ma seda raamatut üheks paremaks Kettamaailma looks. Sõnavahtu on selles märksa vähem, sü˛ee selgepiirilisem ning tegelased enamasti sümpaatsed. Eriti asjalkud olid raamatu nimekangelased ning hästi oli ka välja kukkunud vanaema Aching. Tegelikult olin ma raamatut lugedes üsna üllatunud, millise kergusega ja osavusega käsitleb autor sügavaid ja tõsiseid probleeme. Seda ei leia just tihti noorematele lugejatele mõeldud raamatutest. Lõppkokkuvõtteks jääb vaid üle mainida, et üsna ebatüüpiline Pratchet ja täiesti korralik lugemisvara igale eale. Viis
Teksti loeti eesti keeles

See romaan kuulub kahjuks nende prätšetite hulka, mis minu jaoks rahuldava lugemisvara piiri ei ületa. Võrreldes sama autori mõne selgepiirilisema teosega on siin kõik lippadi-loppadi, üsna igav ja naljad nürid. Aluseks on võetud mõned tuntud muinasjuttude ja legendidesü˛eed, nagu laste röövimine ja vimkasid viskavad haldjad. Antud juhul nimetatakse neid haldjaid pictsee’deks, milline nimekuju on tuletatud picti ja pixie ristamisest. Tulemuseks on šoti nimedega, siniste seelikutega alkohoolikutest ja šoti keeles rääkivad väiksed mehed. Tervet romaani selle ideega välja ei vea ja minu jaoks muutusid nende šotlaste sahmerdamised haiglaselt igavaks. Muus osas ei oska öelda, kas sündmustik haakub kuidagi muude Kettamaailma lugudega või mitte või kas see on üldse tähtis. Tobe sahmerdamine üldiselt.
Teksti loeti inglise keeles

"They can tak` oour lives, but they cannae tak` oour troousers!"

Selle raamatu nimikangelased ehk Nac Mac Feegle nimeline rahvas on kiltidesse rõivastatud sinise nahaga, punaste juustega ning täiesti võimatu šoti aktsendiga kamp kelle lihtne eluviis ei jäta väga palju ruumi muredele ja kõhklustele. Ühe väikese vabamehe päevaagenda võiks kirja panduna näha umbes selline:


  • Kakelda

  • Kaanida

  • Käpp peale panna kõigele, mis VÄGA KÕVASTI maa külge kinni pole kruvitud.

Viimane punkt on oluline seetõttu, et nad on väga-väga tugevad. Ajaa .. ja tavalistest inimestest eristab neid see, et nad on natuke lühemad. Nii umbes selle osa jagu, mis pahkluust ülespoole jääb.

Tiffany on algaja nõid. Õigupoolest mitte ainult algaja nõid, vaid ka algaja inimene -- sest isegi teismeikka jõudmine nõuaks tema käest õite mitme hea aasta sügisesse veeretamist. Ometigi on tal kõik see, mis nõiaks vaja on: võime näha ja mõista asju nii nagu nad tegelikult on ja teatavat vilumust köögimatemaatikas. Tiffany matemaatika on praktiline ning maalähedane: vapper tüdruk + kuri näkk + raudpann = hele laks, suur muhk ja põgenev peletis.

Lugu ise pajatab sellest, mis moodi Kettamaailma ja unenägude maailm teineteist riivavad ja millised pahandused sellest tekivad. Pahategijad on leidnud soodsa võimaluse läbi murda kohas, mis ei ole asjade loomulikul käigul silma peal hoidvate nõidade jaoks just kõige parem taimelava. Ometigi leidub ka kõrbes kaktuseid ning seekord jääb kogu asja klaarimine väikese Tiffany hooleks. Õnneks saab ta kiiresti abi väikeste vabameeste käest, kellel on pahategijate ninanaisega omad arved klaarida.

Jutt on huvitav ning üsna muhe lugeda (autor oskab mõnusalt ning mahlakalt kirjutada), kuid ära ei saa märkimata jätta ka seda, et tegemist on kuidagi kahemõõtmelise ning pinnapeale looga mis millegipärast veidike meenutab seda Narnia riidekapilugu. Tundub, et see liin hakkas jõudu koguma mõne teise loo sees kuni Pratchett lõpuks selle sealt välja tõstis ning võib-olla seetõttu tundub, et suur osa lihast jäi kuhugi mujale.

Teksti loeti inglise keeles

Lugesin üle, sest peale teatud sündmusi ei mäleta enam hästi - ning pagana hea.

Tähendab, ma kogu aeg teadsin, et Kettamaailmas on tugevamaid ja nõrgemaid raamatuid, aga Tiffany-sari on ühtlaselt hea. Lihtsalt seda raamatutki ei mäletanud, mu meelest algas asi sellega, et "Kübaratäis taevast".
Oma tütrele andsin ka esimesena "Kübaratäie taevast". Seda ta alustas, aga ei jätkanud, ja masendus haaras mind oma käppade vahele. Sest mu arust just see Tiffany-sari on teismelistele tüdrukutele ja hea ja kõik pidanuks klappima. Eriti kui tüdrukutel on tüütuid väikesi vendi. (Väikeste vendade põhiomadus - tüütus. Ok, kui neil on väikesi vendi.) Ja mismõttes talle ei meeldinudki
?!
Ma ei jätnud siiski jonni. Aeg möödus ja tütar sai "Talvesepa" jõuluvanalt, ostis ise juurde "Ma kannan keskööd" (kuigi "Talvesepp" polnud veel läbi üldse!) ja tema raamatukogust toodud raamatute hulgast ma nüüd "Tillud vabamehed" leidsingi.

Tema luges läbi, naeru pugistades ja ajuti deklameerides. Nüüd lugesin ka mina, naeru pugistades ja ajuti deklameerides. Jah, inimlik. Jah, tüdrukutele eriti sobiv. Jah, hea raamat. Kõik õige. Ja lisaks raamat, mida ma ei mäletanud. Oh, Terry Pratchett, anna mulle andeks!

Oh. Lugesin autori surmateadet paar tundi peale selle arvustuse kirjutamist. Kuskil 118 lehel eesti trükis on see koht, kus "Ma ei taha mõelda, et ta on lihtsalt... läinud. Selline inimene nagu vanaema Aching ei saa lihtsalt... enam mitte olla. Ja ma tahan teda nii väga tagasi, sest ta ei osanud minuga rääkida ja mina kartsin temaga rääkida ja nii me ei rääkinudki kunagi ning jagasime selle asemel vaikust."
Ma arvan, et selline see suremine meie, mahajääjate, jaoks ongi. Alati on midagi valesti, midagi puudu, midagi, mis võiks olla teisiti.
Ja samas see, mis oli, on muutumatu ja tähendusrikkam, kui ta juhtudes oli. Sest nüüd me teame.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: august 2022
juuli 2022
juuni 2022
mai 2022
aprill 2022
märts 2022

Autorite sildid: