Kuna mul nädalavahetusel nikastatud selja tõttu on ruumis ümberpaiknemine raskendatud, töötlen suuremas koguses igasugust kirjandust läbi, eks ole. Kettamaailma lugusid ma arvustada ei viitsi, need saavad vaid hinde, kuid üks kolmest viimaste päevade prätsetist oli siis noortele ja noortest. Üldiselt -- ei olnud hea raamat, aga kuna ma vahetult enne sattusin lugema brennanit (ärge teie nii tehke), oli mul hea võrdlusmaterjal ja ma veendusin, et viimasele väänatud 1 ei ole ebaõiglane. Vaadake -- TP on ikkagi kirjanik, ja päris vaimukas pealegi. Kui ta ka kirjutab midagi, mida ehk oleks võinud kirjutada ka Vonnegut, kui tal oleks olnud nii umbes 12 suurusjärku rohkem huumorisoont ja elujaatust, on tulemus ikkagi vähemalt loetav. Naerda saab ja veel üks huvitav omadus -- ma tundsin isegi kohati ära mõttemaailma ja killud, mida kasutavad kasvõi mu oma vastavas eas järeltulijad; nendesamade joungadulti kapsaste puhul on mul alati tunne, et tegelased on mingist teisest liigist... Et siis mitte just Terry heledaim hetk, aga korra lugeda kõlbab.