Hakkasin «Orikavana» teist korda lugema märtsis, kui olin külmetushaigusega tõvevoodis. Terry Pratchetti romaanid on selline mõnus, kerge ja elujaatav lugemine... just õige kraam haigena tarbida... eriti veel korduslugemiseks, kus võimalik tüütumad kohad vahele jätta... ka pole hullu, kui lugedes magama vajud või kui tatist turske aju enam kõikse paremini ei tööta...Reaalsuse audiitorid pole rahul asjade seisuga ning esitavad Palgamõrtsukate Gildile tellimuse Orikavana kõrvaldamiseks. Kuna tasu on vägev ja tellimus korrektselt esitatud, siis ei näe gildiülem põhjust keeldumiseks... pealegi, on üks tüütu ja kõhedusttekitav ja samas üliusin mõrtsukaõpilane Teatime, kellele selline keeruline ülesanne võiks saada komistuskiviks...
Probleem selles, et Orikavana pole inimene, pigem inimese kuju võtnud idee või loodusjõud. Kuidas aga tappa füüsiliselt ideed? Selgub, et usin õpilane Teatime on jõudehetkel kõikvõimalikke tapaplaane haudunud ning ka Orikavana kohta on tal plaan juba üldjoontes olemas.
Eks siis Teatime kogub kokku kamba abilisi ja asub tegutsema. Abilised on üsna ehe läbilõige Ankh-Morporki kriminaalsetest või peaaegu kriminaalsetest tegelastest: muukmeister härra Brown, hasartmängusõltlasest võluriõpilane Sideney ning viis pätistunud venda, kellest värvikamatena tõusevad esile Keskmine Dave, Banjo ja Kanavõrk.
Audiitorite sekendamine ja Teatime`i tegutsemine on viinud selleni, et Orikavana on kadunud ning Surmal endal tuleb punane kuub selga tõmmata ja kingitusi jagama sõita.
Ilma pikalt keerutamata ütleks, et mulle Surma-lood meeldivad ning Orikavana-romaan meeldib samuti.
Mulle meeldib, et kuidas Pratchett võtab mõne uskumuse (või müüdi või muinasjutu) ning töötleb selle siis põhjalikult ja oma teose vajadustele vastavalt ümber. Eks igaüks saab aru, et Orikavana on jõuluvana, aga ega kirjanik sellega piirdu... ta võtab läbi praktiliselt kõik tahud, mis haakuvad ühe kinketoova taadiga.
Kuna kinkidega seonduvad põhiliselt lapsed, siis tegeleb Pratchett selles romaanis usinalt ka laste ja lapsemeelsete temaatikaga. Surma lapselaps Susan on vahepeal oma õpingud lõpetanud ja töötab nüüd guvernandina ning see loob kena võimaluse autorile, kes saab asju professionaali silme läbi näidata.
Võiks öeldagi, et romaani tase oli see, mille alusel julgesin üsna pimesi tellida ka telefilmi «Terry Pratchett`s Hogfather» DVD.