Lugu ise on kergete Shakespeare sugemetega haldjajutu paroodia: jaanipäeval on oodata kohaliku väikekuninga pulmi. Jaaniöö on aga kõige haldjaohtlikum aeg, ning sel suvel on taas oht, et haldjad leiavad sel öösel tee inimeste maailma. Paraku on haldjad aga väga vastikud elukad ega sarnane sugugi legendide ja muinasjuttude haldjatega. Õnneks on sadistide klubisse kuuluval haldjakuningannal kõvasti tegemist vanaema Weatherwaxi ja Co.-ga.
Paraku pean tunnistama, et umbes 1/4 raamatust läks minust mööda: nimelt ülikooli võlurite sebimine, mida ma peale esimeste lõikude läbinärimist lihtsalt enam ei viitsinud lugeda. Minu jaoks jäi sealne naljakogus lahjaks ning need lõigud olid seetõttu lihtsalt lausigavad. Nõidade tegemised olid kuidagi sharmikamad.