(romaan aastast 1990)
eesti keeles: «Liikuvad pildid»
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)
Täpsustuseks eelkirjutajale - tyypiline, kuid tyypiline _paremat_ sorti Pratchett. Kasvõi too traagiline lugu koerast, kes oma peremehe haual nädal otsa ahastavalt ulgus ja lõpuks sinnasamasse hinge heitis.. Ta vaeseke oli nimelt sabapidi hauakivi alla kinni jäänud ;))
Ainus mis lõpuks _pisut_ tyytavaks muutus olid kõikvõimatud viited igale vähegi "klassikalisele" ameerika filmile või multikale, mis autoril kirjutamise ajal meenutada suutis.
Aga yldiselt, igati klassikaline ja viievääriline tykk. Ytleks et Pratchetti paremikku kuuluv.
Veel üks põhjus, miks peaks P.-t originaalis lugema: Kuna paljud tsitaadid klassikutele (nii filmid kui raamatud) on meie kultuuriruumi tunginud ingliskeelsel kujul, siis kaob kahjuks tõlkides võimalus neist aru saada. (N: That`s all, folks - Ongi kõik) Peale selle on veel eestikeelsel trükisel 20 & 21 lk vahetusse läinud.
Lisaks filmitööstuse üle ilkumisele oli huvitav lugeda ka Pratchetti käsitlust koerast kui inimese parimast sõbrast.
Sisust eespool juttu ja mõneti on tegemist ühega vähestest TP raamatutest, mille puhul piisab pilgust pealkirjale, et mäletada, mis seal sees õieti oli. Meeldiv pila siis Hollywoodi aadressil ja mina sain killu, kuidas kokku võtta oma arvamust meie kallist Eestimaast: "Sellel paigal oli omalaadne ilu. Selline ilu, mida saad nautida siis, kui sa pääsed ruttu sinna, kus kuum vann ja külmad joogid. Igasugust pikemaajalist viibimist taolises paigas saab käsitleda vaid karistusena." (Vaba tõlge mälu järgi.)