Kuigi tegemist on triloogia esimese osaga, on autor oma maailma üles ehitanud varasemates lühijuttudes. Eks ma kavatsen neid samuti lugeda, et taust selgemaks saaks. Üldiselt on 21. sajandi keskpaik ja paarikümne aasta eest oli ära Apokalüpsis: mingite religioossete fanaatikute käivitatud tuumasõda. Tegevus toimub just nagu Londonis, ei selgu, kui palju maailmast alles on, Jaapan on igatahes vee alla vajunud.
Peategelane on vene noormees Samuil – nime ja identiteedi on ta endale ise tekitanud. Peterburis teenis ta inimröövidega selleks piisavalt palju raha. Vabadel hetkedel aga luges füüsikaraamatuid. Londonis elabki ta tagasihoidliku vahetusüliõpilase elu – koos vanema kolleegiga ollakse jälile jõudmas vähemalt osale ühtsest väljateooriast ja suurim mure on väga haige süda. Püüdes olla võimalikult silmatorkamatu, astub ta endalegi ootamatult vahele, kui autotäis ambaale üritab tänaval tütarlast röövida. Sealt edasi on muresid juba rohkem. Jaapani ja ukraina maffia, politsei ja kirik – kõigil on temaga või eriti tema kõrvaldamisega tegemist.
Poleks tegemist küberpungiga, kui ei käidaks vahepeal virtuaalsuses. Alamžanris üsna originaalne mõte on selles, et kui... noh, mis juhtub, kui keegi teeb oma isikuomadustest koopia ja pistab selle arendamisjärgus virtuaalmaailma seespoolseks adminiks. Et kui reaalsuses olev inimene võib oma teadvustatud ja teadvustamata soove välja elada virtuaalsuses, siis piisavalt võimsa arvuti korral võib virtuaalne koopia oma alateadlikke soove välja elada reaalsuses, mis halvemal juhul tekitab üsna suurt segadust.
Ah jah, autor on pannud venelasest peategelase vene keeles vanduma. Igatahes sümpaatne vaheldus loendamatutele f-pommidele. Neile, kes vene keelt ei oska, küllap ka eksootiline. Paraku on autor suures osas mööda pannud ja loomulikult ei leidu Läänes ühtegi venekeelset toimetajat. Minu jaoks tekitas see vene keelele eriomase rikkuse väärkasutamine loo ümber teatud huumorikirmetise.