Kuni päris lõpuni mõtlesin, et mis seal ikka muljeid kirjutada, piisab hindest küll.
Aga päris lõpus, päris-päris viimste lausete ajal korraga tekkis tunne, et see lugu oli minu jaoks siiski midagi muud kui "Täheraua saaga", mille protoversioon ta on.
Võibolla oli hirmus erinev see, et nüüd ma ju enam-vähm teadsin, kuidas lugu läheb, nüüd ma ei saanud hämmastunud olla sündmustiku üle, ja märkasin muud.
Ent võibolla ongi see lugu veidi - teistsugune.
Nägin seekord narratiivi rohkem tervikuna, mitte sündmuste jadana, mis viis punktist punkti ja iga punkt oli hämmastav.
Sedasi tervikuna vaadates jäi sisse päris hirmus tunne. Mitte "kõik on võimalik", vaid "kel määratud on hukka minna, hukka see läheb niikuinii".
Sünge ettekuulutus saab punkt punktilt teoks ja asi läheb veel palju hullemaks kui ette kuulutati.
Üks tegelane aina kavaldab ja susib, aga miks, jääbki arusaamatuks - välja arvatud et tal oli tükk aega kehv olla olnud ja ta on halastamatult nõme.
Öeldakse lahkeid asju, aga tehakse jubedusi. Ning seda rahulikult, muretult, mingit hingepiina või häiritust tundmata. Nii inimesed kui mitteinimesed on lihtsalt nupud, mis ei tähenda teistele midagi, ja isegi kui mõni harv lein on tõeline, kasutatakse seda siis julmaks näitemänguks ja rohkem oma kaotusele või tegude tagajärgedele ei mõelda.
Kui must ja hirmus lõpuks üks saatus on ... ta vist oli "Täherauas" sama hirmus, ent siis olin ma loo pöörasusest nii segaduses, et ei märganud.
Nüüd märkasin ja lugu tundub palju hirmsam kui varem. Kogu lugu, mitte ainult peategelase saatus. Lootusetu ja õrnusetu, isegi valu tundub olema nõrgem tajuda kui kadedus või auahnus tunda.
Samas tunduvad tegelased elusad, nende toimimises on mingi sisemine loogika.
Selline maailm, kus minusugustel ei ole kohta, kus ei künta, külvata ega koguta isegi metsast taimi, kus ravida osatakse vähe, ent tappa hästi, kus ahastusest murdub ainult üks süda loo päris alguses, halastusest ei tehta ainustki tegu ning kõik on mingi plaani tagajärg ... on tegelikult päris raskesti kujuteldav.
Aga väga hästi loos esitatud.
Ja selle loo üldine süngus ja hirmsus mulle tegelikult meeldib. On võetud väga julm vaade ja mindud sellega siis lõpuni välja. Aus.
Ausust ma austan.
