Manfred Kalmsten

See lugu on veidi nagu vestern, veidi nagu aurupunk, veidi nagu postapo ja leiab aset Kalmstenile omases räpases ja rusuvas maailmas. Lugu toob meelde sama autori kuulsa „Raske vihma”. Siin loos pole küll vihma, aga on üks kahtlane udu, mis selle maailma elukorraldust defineerib. Udu eest hoiatab autor meid juba esimeses lauses, see hoiab ebamäärase ähvardusena meid kogu aeg oma kütkes ning loo edenedes kerkib udu järjest kõrgemale, vähemalt piltlikult. Selles loos on lisaks udule siiski ka inimtegelased - karmi elukooli läbi teinud mees, kes saab teadlikuks enda teadmatusest, ebakindlusest ja piiridest, ning tugev, enesekindel ja kindlameelne naistegelane, kellel on minevik ja missioon. Mõlemad on Kalmsteni standardsed tegelasetüübid, keda ta tänaseks päevaks üsna hästi tunneb ning kirjutab - see on rohkem, kui saab mõnegi teise autori kohta öelda.

Kui ma midagi siin loos kritiseerin, siis nende tegelaste omavahelist kõnet. See lugu on kaunis dialoogirohke ja seetõttu ei jää märkamata, et vestlused päris inimkõnet just ülemäära ei meenuta, vaid on väga selgelt kirjanduslik nähtus. Ma peaaegu tahaks selle eest punkti maha võtta, aga ma vabandan autorit (ja ennast) välja sellega, et ma kohe arvustuse esimeses lauses võrdlesin seda lugu vesterniga ja kes on näinud vesterni, kus tegelased normaalse inimese moodi räägiksid?

Annan loole hindeks viie pika miinusega – dialoog on nõrgavõitu, aga tegelased on huvitavad ja maailm veel huvitavam. Võibolla võiks autorile ka ebaoriginaalsust ette heita, kuna kõiki selle loo aspekte on ta juba korduvalt mujal kasutanud, aga kui ta sääraseid maailmu meile sama kvaliteediga edasi serveerib, ei kavatse ma liialt kurta. Vähemalt mitte veel seekord.