Ükskõik, kas need kolm eraldi lugu koos või eraldi. Antud hetkel pean silmas „koos”, ent võiks ka igaüht eraldi sedasi kirjeldada.
Mitte miski pole lihtne, ühene, selge – ja nii palju, kui ma olen seniseid arvustusi näinud, ei tundu mitte ainuski neist seda keerukust ja teksti nõudlikkust lugejale teadvustavat. Kiidetakse nüansseeritud tegelasi ja põnevat maailma, ent minu arust on see küll kõik õige – ent peamiselt on imeline, kuidas autor töötanud on.
Esimene lugu on on ses osas kõige ilmsem, kõige selgem. Meil on naistegelane, kelle kohta jutu jooksul selgub, et teda on lapsest saati kasvatanud mees, kellega ta hiljem, ise täis kasvades, armusuhtesse astus ja isegi lapse sünnitas. Ja tema ise, see tegelane, ei näe üldse, KUI räme ja hirmus see kõik on, aga lugeja loeb ja on : „AAAARRRGH!”
Kui lõpplahendus saabub, siis nii traagiline kui see tegelastele ka on, LUGEJA võib rahul olla. Tema õiglustunne on rahuldatud.
Ma olen kirjanikutööst vaimustuses, sest niimoodi mina näiteks vist ei oskaks. Et on küll positiivne tegelane, kelle pilgu läbi lahtirulluvaid sündmusi jälgitakse, ent tema pilk ei ole kõigest läbinägev, vaid vastupidi. Pimetähnid on lugejale ilmsed ja too loeb lugu, mis ei ole sama, mis tegelase arvamus sündmustest.
Samas just seetõttu, et peategelane ei ole autor, et tema vaade ei ole kuidagi Õige, on see lugu nõudlik lugemine. Eeldab lugejat, kes mõtleb ise ega ole häiritud sellest, et talle öeldavat ei saa 100% tõena võtta.
Teises loos on kasutatud sama võtet – vaatepunktitegelase tõde ei ole absoluutne tõde – ent see pole nii varjatud. Loed toimuva kohta Haldemari vaatepunktist, aga tema põlgus „väikeste” riikide ja rahvaste suhtes ja tema vaimustus Aekadionist ei ole selgelt lugeja teema. Lugejaga räägivad hoopis rohkem Etalia kahtlused, tema mõtisklused aekadionlaste täiuslikkuse ja „täiuslikkuse” üle ning Haldemari tõde ei tundu kuigi tõesena.
Päris lõpu üllatus lihtsalt keerab tema ebausaldusväärsusele veel intensiivsust juurde.
Teine lugu on kõige pikem ja ka kõige rohkem seikluslugu. Samas, kuivõrd lugeja teab pärast esimest lugu juba ette mõnesid olulisi elemente Aekadioni lõpust, on lugeda korraga põnev (KUIDAS see juhtub?) ja samas loetakse tegelikult peamiselt tegelaslugu. Kes on Haldemar, mismoodi ta mõtleb, milline on tema vaatekoht.
Selline ... tugeva sisemise vindiga värk.
Kolmandas loos läheb metamäng lugejaga veel kaugemale.
„Arvasite, et teate nüüd? Arvasite, et teil on vastused, mis on õige ja vale, mis on halb, mis hea? Tutkit!”
Kokku ON need kolm lugu üks suur ja terviklik. Viimane on vast rohkem teisi lõpetav ja kokkuvõttev – ent selle kokkuvõtteta jääks üldlugu VÄGA poolikuks.
Lõpp on vägev.
Karm on see suur lugu samuti. Mitte ühtegi lihtsat vastust. Mitte mingit pai lugejale, et mhmh, nüüd on kõik Õige ning saab korda.
Pigem: „Inimesed on inimesed on inimesed igavesti ja selle vastu pole ühtegi rohtu.”
Võibolla on see teatud moel isegi lohutav. Kõik ONGI just nii hea, kui olla saab.