Kultusmainelise autori romaani tegevuspaik on 1980-ndate keskpaiga Eesti, märksõnaks - vampiirid. Peategelame on nooremapoolne kirjanik Joonatan Hark, kelle nimes tunneme ära sarnasuse Bram Stokeri tegelase Jonathan Harkeri nimega. Joonatan saab lühikese anonüümkirja, kus tal midagi lähemalt selgitamata kästakse mõne päeva pärast olla Leningradis, ristleja "Aurora" juures. Pärast mõningaid kõhklusi sõidabki Joonatan Leningradi. Kuulsa ristleja juures teretab keegi teda selja tagant (romaanis on siis lehekülg 28). Sellest hetkest lineaarne süžee kaob ja tekib selline hajus fragmentaarium, mille seos eelnevaga pole üldsegi selge. Juurde tuleb hulk tegelasi: vaimuhaige Renner, Joonatani sõbratar Minni, tolle sõbranna Lussi, salapärane Greifer. Ikka ja jälle tehakse juttu Lydia Koidulast ja tolle mehest Michelsonist. Peategelase juurde jõutakse sisuliselt tagasi lk-l 131. Vahepealse osa puhul pole selge kuhu ja kas üldse tahetakse kuidagi välja jõuda. Kindel on see, et autorile meeldib palju lobiseda ja lugeja poole pöördutakse korduvalt ka otsesõnu.
Siia-sinna on pillatud vihjeid vampiiridest ja lõpuks muutub asi konkreetsemaks. Kokkuvõttes jääb aga lugu ikkagi vihjeliseks ja miks pidi Michelson vampiirina ellu ärkama ning naise kodumaale inimesi piinama tulema. Mis puutus asjasse Joonatan Harker - ei tea, või olen tänaseks - paar päeva pärast raamatu lugemist juba unustanud. Kui kellelegi meeldib miskipärast lugeda Undi hajamõtteid või kui ta armastab pingutatud salapära, siis temale võib "Doonori meelespead" soovitada küll. Ja muidugi kõigile neile, kelle jaoks Unt on a priori geenius ja iga tema sõna kuldmuna. Aga nii või teisiti, on romaani tekst hõre, rohkete dialoogide ning tühjade lehtedega, mistõttu ei kulu selle läbimiseks eriti palju seda kõige kallimat, mis meil on.