Aleksander Batanov

Segaseks jäi tegevuskoht-vaheldumisi inglise- ja saksapärased nimed, baltisaksa kunstnikest üks inglise noormees aga vaevalt et kuulnud on...

Lugesin teist vähemalt kolm-neli korda, enne kui kirjutama asusin. Praegu teda kõrval ei ole – mistõttu viitan (kui viitan) mälu järgi.

Enamik sellest, mis jutu kohta öelda on, puudutab valitud stiili, jutu eesmärki ja nende omavahelist sobivust.
Praegu on nii, et selle loo olemasolu kogumikus justkui ei panekski tähele.

Oli üks häiriv detaili – kui tegelane ärkab külmas nurgas ja katteks ainult vana närune ja määrdunud hobusetekk, siis mille järgi saab ta aru selle teki hobusetekk olemisest (lõige(?), lõhn(?) – oli ju siin viimati kool olnud, kust see hobuse tekk siis?). Natuke juurde kirjutada ja tekk muutub hobusetekiks ka lugeja jaoks.

Valitud stiil oli ulmeka/õuduka jaoks erakordne.
Tegelastel justkui puudusid emotsioonid ja motiivid. Vaid lõpus, kolme või viiesõnalises lause(osa)s Tom korraks vihastas.
Vaimude tegevuse motiveerimatus ja peategelase toimuvaga initsiatiivitu, passiivne kaasaminek oleks võinud tõusta x tasemele, aga kasutatud kirjanduslike meetodite nappus ei võimaldanud seda.
Sellise neutraalse stiiliga oleks pidanud lugejas efekti saavutamiseks võtma tunduvalt enam aega – jutt on kaheksa lehekülge pikk, lugemine võtab aega kümme minutit (mõne lugeja puhul vähemgi veel) – neutraalsusega emotsioonidele mõjumiseks liiga vähe.
Paralleel ammuloetud Camus’ „Võõraga“ – seal neutraalsus töötas.
Saavutada Camus’ga analoogilist efekti – oleks natuke palju tahetud.
Küll aga oleks sellest toorikust saanud päris hea loo Stephen Kingi detailiküllusega – oleks tulnud vähemalt paarikümneleheküljeline jutt. Lisaks täpsetele detailidele, mis tekitavad äratundmise rõõmu kaudu lugejal seose jutustatavaga, oleks sinna mingil poolneutraalsel viisil pidanud sisse tooma rohkem peategelase tundeid. Nüüd oli vaid see, et naisvaim tundus peategelasele (kergelt seksuaalse alatooniga) sümpaatne olevat – kuigi polnud tema tüüp.

Ega ma lugejana suutnud aru saada, mis mõte sel lool Tomi jaoks oli ja mis mõte sellel peaks olema lugeja jaoks. Kirjutaja jaoks tundus olevat eesmärgiks jutu kirjutamine.
Ma kirjutan juttu sellepärast, et võistlus tulemas ja ma tahan olla jutukirjutaja. Isegi auhinda tahaks!
Lugejale taoline eesmärk hästi peale ei lähe. Lugeja tahaks miskit muud – no kasvõi meele lahutamist. Ei saa ju ometi lumes olevast jäljereast tulenevat järeldust ( see oligi päris! ) lugeda autori sõnumiks lugejale, eriti raske on seda puändiks lugeda.

Naisvaimuga õueskäimisele ja selle mingil hetkel kiirustama hakkamisele on küll mõtet võimalik konstrueerida – carpe diem.
Aga see mõte ei haaku hästi ülejäänud jutu ja selle stiiliga. Ja kui ta oli, oleks võinud Tom sellest ka aru saada või vähemalt seda kahtlustada.

Erik Dahlberg on tõesti olemas olnud (http://et.wikipedia.org/wiki/Erik_Dahlberg) – Virtsu mõisahärra, Wiki pildil habet pole. Jutu pealkirja järgi arvaks, et tegemist on oluliselt tähendusliku nimega, aga...
Mina ei tea temast miskit ja arvata on, et teised lugejad ka. Kui tähendus on olemas, tuleb sellest lugejale natukenegi jutustada, vihjata. Muidugi on ka nii võimalik, et tavalugejale on mingil detailil üks tähendus ja erudiitidele teine tähendus. Ma ei taha ja usun, et autorgi ei taha olukorda, kus tema üksi voodis teki all itsitab, „ ma panin neile sellise mõistatuse, mitte keegi ei lahendanudki ära “. Keegi ei pannud tähelegi, et mõistatus üldse olemas on – muidugi ei lahenda keegi ära.

Minu sisemine küsimus: kas Dahlbergide aed või Dahlbergite aed või mõlemad võimalikud ja õiged?

Enamiku kümnenda Täheaja kirjandusvõistluse autorite suhtes on küllalt ükskõik, kas ja mida nad edasi kirjutavad (mõnele oleks ilmselt sobilikuim loobuda).
Batanovist tahaks küll, et ta kirjutaks!

Teema on hea, aga teostus mitte niiväga, ei pannud eriti kaasa elama.

Mulle meenus seda lugu lugedes Arvo Valtoni jutt (vist kogumikust "Kuninglik lõbu") sellest, kuidas üks professionaalses elus veidi ebaõnnestunud või pettunud ajaloolane ööseks miskisse linnusesse sattus ja siis tema peale vihastanud baltisaksa vaimude poolt üheks ööks keskaegseks baltisaksa mõisahärraks tehakse. Too jutt oli kirjanduslikus mõttes muidugi hoopis teisest klassist, mistõttu seesinane lugu mõjus kindlasti ka kahvatumana.

Võimalik, et viide Erik Dahlbergile on sisse toodud meelega, ent sellisel juhul on autor vähemalt ajaloolise konteksti osas mööda pannud: Liivimaa kindralkuberner ja Rootsi silmapaistvaim fortifikatsioonide rajaja 17. sajandil ei sobitu kuigi hästi jutus loodud pigem romantistlikku, kõige varemalt 18.-19. sajandi vahetuse miljöösse, vähemalt minu jaoks. Minevik ei ole ju lihtsalt minevik, igal sajandil on ju oma nägu.

Ent lõpetada võib siiski positiivsel noodil: loo lõpp istus mulle siiski hästi, vast oligi üldse selle kõige parem osa.