Liina Laks

Kõigepealt oli kirjutatud emotsionaalselt tuimalt – ei kiskunud kaasa, mitte kordagi ei tekkinud pinget. Siit tulenevalt üle kolme kuidagi ei saa.

Ülejäänu lülitub (ka) autori enesetutvustuse konteksti.

Autori oluline viga oli tegevustiku toomine tänapäevasesse Eestisse. Juhul kui tegevus on siin ja praegu, tuleb lähtuda reaalsusest. Ja kui on tegemist väga ebaharilikuga, tuleks seda ebaharilikkust kuidagi seletada ka. Toon näite: jõuab ajaloolase haridusega naine vastu ööd, pimedas (kuusirp valgustab) läbi Eestisse sobimatu ridaküla tegevuspaika – see on põlistaludest koosneva küla serval asuv endine mõisahäärber, milleks on kahekordne tammepalkidest maja. Juhul kui juba väraval on selge, et tegemist on palkmajaga, peab olema välisvoodrita ümarpalk (kahekordne ümarpalkidest maja!?), vähe sellest, ektrasensoorsete ehituseksperdi võimetega peategelane tuvastab pimedas eksimatult tammepalgid (mulle teadaolevalt ei tohiks Eestis olla mitte ühtegi ümarpuidust tammepalkmaja – küsisin tuttavalt arhitektilt järgi –tema ka ei teadnud, et oleks). Lisateadmisena – välisel vaatlusel on tamme ja saare puit äravahetamiseni sarnased. Ilmselt on autor kasutanud tammepalki millegi väga kalli metafoorina, umbes nagu kullast alasit sepikojas. Tundus, et tihti oli autor omadussõnu asendanud nimisõnadega, nagu öeldud kallis asemel tamm, kaua asemel on tunde või aastaid näitava arvu … Mulle ei lähe selline metafoorikasutus hästi peale, mina ei taha oma sepikotta kullast alasit.
Taolistest teistest veidrustest, näiteks isikute viimase kümne aasta eluloo keeruline mahtumine sellesse aega ja Eestile omaste hinnavahekordadega mittearvestamine, ei ole siinkohal mõtet pikemalt rääkida. Mulle tundus ja mind häiris. Nagu öeldud – iga üksik veidrus võiks ju erandjuhul olemas olla – aga mitte jutus, ilma täiendava selgituseta ja massiliselt.
Täpsustuseks eelnevale arvustajale – tegelaste ülikooli lõpetamisest on möödas kümmekond aastat, seega see (lõpetamine) toimus umbes sajandivahetusel ja EÜE oli tolleks ajaks juba vähemalt kümne aasta tagune ajalugu.
Ma suudan uskuda, et taoline suhe tegelikkusesse võib olla tingitud suurest teaduskirjanduse lugemisest – arusaam, et kirjutatul ei tarvitse olla seost reaalsusega ja äärmuslikud erandid ei vaja selgutust. Googeldamise tulemusena võib arvata, et autor on Saksamaal õppinud ajaloolane.

See võttis alla veel ühe hindepunkti – jäi järele kaks.

Viimane punkt läks maha Borges’e ja arusaamatu Eestisse sobimatu padukatoliikliku patusüsteemi eest. Jutus on kirjas, et mees vastutab (teispoolsuse ees) oma naiste abortide eest – et jääb igaveseks must märk hingele juurde. Kuidas siis tänapäevases Eestis sunnib mees mitmeid naisi aborti tegema? Peksab ja lohistab siis arsti juurde; uimastab naise ja urgitseb sukavardaga … Siinkohal on paras meenutada bulgaakovikku arusaama lapse(!)tapmise vastutuse jagunemisest mehe ja naise vahel (MjaM – saatana ball). Ja kuidas selle raseduse vältimise ennastmõistavusega siis on – 21. sajandi Eestis? Et vabamüügil preservatiive ei ole ja arsti retsepti ei tihanud küsida? Ja naised ka totukesed, kes juhuslikult (juba kooselus elades) said teada, kuidas rasedaks jäädakse; ei tea miskit raseduse vältimisest ega kujutagi ette rasestumise mehega kokku leppimise vajadust. Ja mehe eriline patt on selles, et ta pahatahtlikult varjas naiste eest kuradi põrgusse ajamise protseduuri võimalikke tagajärgi. Tegemist on kahe kõrgema haridusega mehega – arvaks, et partnereid valib ta oma ringkonnast.
Minu arusaam Borges’est on selline, et tema tegi endale küll alati selgeks, millisesse süsteemi mingi mõiste kuulub ja kuidas see süsteem (mõtlemise) ajaloos arenenud on. Juba objektiivse patu, kui sellise olemasolu tähendab kultuurist sõltumatut ehk universaalset.

***************************************************
Kaheksas aprill.
Varem vaatasin seda kui kindlat liiki kirjandust.
Nüüd siis sotsioloogi vaatepunkt – millisena näeb maailma autor.

Peategelane Naine, hiljem tuleb Rain ka. Selgub, et Naine on Rita ja Rain on mees. Ligi kuuendiku jooksul jutu algusest nimetatakse naispeategelast ainult naiseks – see tingib tegelaste hilisema tajumise rõhutatult soolisena.
Mõlemad silmapaistvalt füüsiliselt atrakiivsed.
Mõlemad on valmis seksiks ilma tunneteta. Naist takistab selles poolelioleva töö lõpetamise tahe. Rasestumisvastastest vahenditest, nende olemas või kaasasolekust ei ole kirjutatud.
Mees on vastutav oma endis(t)e nais(t)e abortide eest – seepärast vaimud tema kallale tulevadki.
Meest võiks aidata andeks palumine, nii elusate kui ka surnute ees.
Abort on lapsetapp.
Kogu tegevustiku kesvus ca 12 tundi.
Võõraste kirjade loata lugemine ei ole patt, see on lihtsalt viisakuse küsimus.
Jäetud kirjas ei ole vajadust vabandada kirjade loata lugemise pärast. See on õigustatud, kuna mees ei olnud ise nendest asjadest rääkinud. See õigustus kehtib sellele vaatamata, et naine ei olnud sellekohast küsimust esitanudki.
Võõraste kirjade pakki lugedes saab poole tunniga selgeks, et mees on lurjus ja naine (naised) vaesed ohvrid. Võõraste suhete segapundar saab ruttu selgeks – see näitab hoiaku olemasolu.Mõlemad tegelased on poolvaesed humanitaarid, kelle sissetulekuna on mainutud tagasihoidlikke raamatuhonorare. Mõlemal tegelased puuduvad töised ja/või eraelulised kohustused.
Rital oli enne Raini juurde tulekut planeeritud välisreis, ta lasi(?) lennukipiletid tühistada – lennukipiletite tühistamise rahaline külg teda ei huvita, ei puuduta.
Rain on aasta kuni kolm töötanud valituse nõunikuna. Raini jutust tuleb välja, et lisaks palgale sai ta sissetulekut tööandjalt välja petetud välismaareisidega. Kuidas sissetulek seostub välismaareisidega, jääb selgitamata – igal juhul piisas aastasest palgast (koos reisituludega) lisaks igapäevastele elamiskuludele ka majaostuks. Maja ei ostetud pangalaenuga – varsti pärast maja ostu pidas Rain võimalikuks töölt lahkuda.
Tööandja/riigi taoline petmine ei ole patt, vaid seltskonnas kiitlemise asi. Lihtsalt vedas.

Paraku pole see kõik just eriti originaalselt ja huvitavalt kirja pandud, ning nagu eelmine arvustaja maininud, panevad paar viimast lehekülge arusaamatuses kulme kergitama. Folkloristist erak elab tondilossis mitme erineva naisega, sundides neid kõiki aborti tegema. Kuidas? Või ei suutnud autor tõesti lihtsalt lugu normaalselt ära lõpetada...

Kas autor on ikka seesama 1985. aastal sündinud Konstanzi ülikooli ajaloomagistrand, kes kirjutas "Eesti Päevalehte" kuldsed sõnad "Tuleb levitada arusaama, et väga hea õmbleja või keevitaja olla on uhkem kui vilets ajakirjanik või bioloog. Jätkusuutlik ühiskond on selline, kus inimesed teevad tööd oma võimete kohaselt. Südamega."? Kui jah, siis kuidas on võimalik, et talle endale midagi külge pole hakanud? On väga tore, et noorele inimesele meeldivad Borges (stiil), Dumas (kuidas hoida asi põnev) ja D. H. Lawrence (mida inimene tahab), aga kuidas on võimalik, et seesinane noor inimene alustab oma juttu pooleteise lehekülje pikkuse igava heietusega, kui kole see koht ikkagi on, kuhu protagonist kohe jõuab? Kas Borges või Dumas teevad niimoodi? Või siis D. H. Lawrence?

Kas borgesliku stiili juurde kuuluvad väljendid nagu näiteks "õhkasid ööd ikka veel külmalt"? Mida tähendab "õhkama külmalt", entschuldigen Sie, bitte? Õhata võib murelikult või südame põhjast näiteks kellegi järele või raske elu üle. Ahi võib kuumust õhata, see tähendab siis, et ahjust eemale suundub soe õhuvool. Kui öö õhkab külmalt, siis võiks see tähendada, et ööpoolkeralt liigub õhku päevapoolkerale (või äärmisel juhul valgustatud tuppa) ja öö ise (mitte liikuv õhk!) on seejuures külm. Või siis kõnekujundina, et personifitseeritud öö õhkab kellegi või millegi järele, aga paraku külmalt, st. emotsioonideta. Konteksti ei sobi kumbki (ja üldse poleks kerge leida konteksti, kuhu kumbki sobiks). Kuna "õhkama" tähendab õhku endast väljapoole suunama, ei saa öö õhata millegi peale, mis asub ise sellessamas öös nagu ka pärasool ei saa iseennast täis kakada, antagu mulle see võrdlus andeks. Kui nüüd keegi ütleb, et ma olen selle ühe väljendi kallal norimisega liiale läinud, siis tal oleks täiesti õigus, kui loo autor oleks üldhariduskooli õpilane või "Postimees Online" ajakirjanik. Siis piirduksin ma äärmisel juhul mainimisega. Aga autor peaks ju olema tark inimene, kes on lugenud häid raamatuid, õpib heas ülikoolis ja kirjutab täiesti arukaid arvamuslugusid. Kuidas nüüd siis ikkagi nii?

Edasi, tammepalgid. Ei usu mina, et pärast Põhjasõda mõisaid tammepalkidest ehitati. Või kui ehitatigi, siis kust pidi protagonist sellest pimedas aru saama? Edasi, "küla ise on iidvana, juba esimeste ristiretkede ajast leidub selle kohta märkmeid". Palju Eesti külasüdameid on Rooma rauaajast pärit ja Taani hindamisraamatus - mõnikümmend aastat pärast noid "ristiretki" siis - on üle 500 kohanime, millest suur enamus on siiani kasutuses. Mis urrima märkmeid, kui küsida tohib? Kodanik on peale Läti Hendriku veel mingeid tolle kaasaegseid "märkmeid" avastanud? Edasi, häärberi ehitusel "töömehi suri nagu kärbseid". Kirjelduse järgi ei tundu tegu olevat Egiptuse püramiidide või siis vähemalt Piiteri linnaga. Kui palju saab inimesi maha surra ühe 15-toalise majakese ehitamisel? Edasi, Rait nägi keldris kolme surnukeha ja "pidi äärepealt püksi laskma" - ise endine muinsuskaitseameti töötaja? Hea küll, ma mõistan, et nende edasine kadumine oli kindlasti kõhe, aga kas kohe esimesel pilgul püksi laskma hakata siiski nagu natuke liig ei ole...?

Ja lõppude lõpuks, peategelane jalutab veidi maja mööda ringi, tema tähelepanekuid seejuures lugejaga eriti ei jagata, siis leiab ta ühe kirjakese ja ongi kogu lugu: kribab ekspertarvamuse valmis, kus kõik on kenasti kirjas ja jutt otsas. Kas see on põnevuse hoidmine? Kas Dumas teeb nii?

Ma loodan, et eelnevat teksti ei peeta nüüd õelaks tänitamiseks selle tegevuse enda pärast. See ei ole nii. Eelnev tekst on siira hämmelduse avaldus. Ma tõesti lihtsalt ei mõista, kuidas sai kõik nii välja tulla. Ainult kaks võimalust tuleb pähe: kohalikust kultusautorist Harglast liigselt inspireeritud esimese katsetuse täielik aia taha minek või siis teraapiline kirjutamine. Kui Liina Laks tõesti tahtis ennast ilukirjanduse alal proovida, siis enne järgmist katset lugegu kõik need klassikud, keda ta eessõnas nimetab, uuesti üle ja kirjutagu hoopis, hoopis, hoopis teisiti. Teraapilisse kirjutamisse kui meetodisse suhtun ma suure austusega, kuid selle saaduste avaldamisele ilukirjanduslikus kogumikus puudub õigustus. Jäägu need avara helgetes toonides sisekujundusega asutuste arhiividesse.