Kohutavad puised dialoogid, teismelised tüdrukud, triviaalsed sündmused, halvad külaelu kirjeldused. Niiviisi nagu need tegelased, ei räägi küll ükski normaalne inmene. Vähemalt mitte nii pikalt järjest. Seda ma ei ütle, et niiviisi nagu need tegelased, ei käitu ükski normaalne inimene, sest ajuti käituvad inimesed ikka üsna veidralt, aga igatahes olin juba sama hästi kui kindel, et see raamat jääb mul pooleli. Üldjuhul annan raamatule aega 50nda leheküljeni ja kui selleks ajaks ei ole lugu mind kaasa haaranud, siis panen teose kõrvale. Andsin ka seekord. Õnneks läks umbes 45st leheküljest asi veidi põnevamaks. Jäin edasi lugema. Dialoogid olid küll sama halvad või hullemadki veel, tegevus antud edasi endiselt üsna kohmakalt, kuid lugu ise hakkas juba huvitama. Tuli ootamatu pööre, avanes huvitav maailm. Ainult see kohamaks keel aga see on noortekas, anname andeks, ütlesin ma endale, veidi lihtsam stiil on siin lubatav. Loeme edasi.
Umbes poole raamatu peal käis mul teadvusest läbi mingi klõks. Ma sain looga ühele lainele. Maailm hakkas elama. Dialoogid olid veel halvemad kui alguses, tegelased veel puisemad (kui selline asi üldse võimalik saab olla), kuid seiklus haaras mind kaasa, maailm avardus ja omandas värvid. Selgus et kõik ei olegi nii lihtne ja labane. Toimus mitmeid huvitavaid sündmustepöördeid, oli tugevaid tundeid, võitlust milles oli kaalul rohkem kui ainult enda elu. Loos toimus Seiklus. Kõige eelpoolnimetatud miinuste kiuste elasin ma tegelastele kaasa. Mida lõpupoole, seda pinevamaks ja põnevamaks olukord muutus. Keerasin kiirelt lehekülgi, et teada saada, mis nüüd saab. Kui raamat läbi sai, olin rahul, et liiga vara raamatut käest ei pannud. Selles suhtes tuleb Heidi Rabale au anda, et komponeerimise mõttes oli lugu hästi esitatud. Rahulik, kuid mitte liiga pikk algus, huvitav keskpaik ja põnev lõpp.
Lugu räägib sellest, kuidas Eesti koolitüdruk Lili Remma ja tema sõbranna satuvad kurja nõia küüsi ning viiakse võõrasse maailma kalliskive kaevama. Neid valvavad kurjad, mustad, eeterlikud kääbused ning on selge, et võimalust eluga pääseda ei ole. Selline GULAGi arhipelaagi lastevariant. Laste vastuhakukatsed surutakse julmalt maha, ning kuna nad mingid erilised ninjakilpkonnad ei ole (see mulle meeldis, et nad ei olnud), jääb ainsaks võimaluseks töö või surm.
Võõras maailm oli värviküllane ja veider nagu filmis „Avatar“. Suur pluss. Olevused ja tegelased olid veidrad ja huvitavad nagu raamatus „Jason imedemaal“. Suur pluss. Tegelaste läbielamised olid rasked nagu Lukjanenko „40 saare rüütlites“. Rasvane pluss. Seiklused oli põnevad nagu „Harry Potteris“. Veel suurem pluss.
Kui loo alguses olin ma kindel, et jätan raamatu lõpetamata, siis lõpus olin ma juba peaaegu kindel, et annan talle 5 palli viiest. Mulle meeldib seikluskirjandus ja seda ma „Lili Remmas ja gongapuuhaldjast“ ka sain. Kaasahaarav lugu kaalus minu jaoks üles muud puudused, ning praegu olen valmis huviga lugema ka järgmist osa.
Hoiatades juba ette halbade dialoogide ja tegelaste usutamatu psühholoogia osas, soovitan seda raamatut kõigile seikluskirjanduse huvilistel, kellele on meeldinud mõni ülalnimetatud teostest. Ma usun, et te ei pea pettuma (kui võtate hoiatust dialoogide suhtes arvesse). Hinde osas kaalusin tükk aega... ja panen kolme. Mitte tugeva kolme, vaid sellise keskmiselt nõrga. Sest kuigi ma kindlasti loen ka järgmist osa, tahaks edaspidi ikkagi veidi kirjanduslikku arengut näha. Inimesed võiks rääkida ikka pigem inimeste, mitte ameerika noorteseriaali moodi. Niiviisi siis.
Aa, ma seda juba ütlesin, et dialoogid olid kohutavad? Kuigi tuleb tunnistada, et ajuti päris koomilised ja mingisugune, toonitan - mingisugune groteskne võlu neis ikkagi oli.