Jutu «Harpüia tiivad» tegevus toimub kahes plaanis.
Esimene: Mingi suurilma seltskonnalõvi, kes on lennuõnnetuse tagajärjel üksinda ürgmetsa sattunud. Noormees püüab kuhugi tsivilisatsioonini jõuda... jõuabki, aga lendavate naiste ühiskonda. Noormehe ja ühe tiivulise tütarlapse vahel lööb lõkkele suur ja sügav armastus.
Teine: Mingis suurlinnas elab vaikne noormees, kes kirjutab luuletusi. Igapäevast leiba teenib ta aga hoopis arveametnikuna. Noormehel on suht tüütu ja tühisevõitu naine, kes arvab, et kuna ta süütuna abiellus, siis on mees talle surmani tänu võlgu.
Kusagil jutu keskel hakkavad need kaks plaani omavahel üsna kummalisel ja argisel moel põimuma, kuni lugu oma võimsa finaalini jõuab.
Sisu poolest saaks tekst vist isegi nelja, aga see kuidas kõik kirja on pandud ning millist sügavat elulisust ja lõikavat realismi sellest jutust vastu paiskub... ning samas see melodramaatiline ja kõrgromantiline pulpseiklus... kokku annab see sellise emotsionaalse paugu, et lööb suisa tummaks.
Olen seda juttu oma viis korda lugenud ning ikka mõjub sama shokeerivalt, kui esimesel korral.
Esimene: Mingi suurilma seltskonnalõvi, kes on lennuõnnetuse tagajärjel üksinda ürgmetsa sattunud. Noormees püüab kuhugi tsivilisatsioonini jõuda... jõuabki, aga lendavate naiste ühiskonda. Noormehe ja ühe tiivulise tütarlapse vahel lööb lõkkele suur ja sügav armastus.
Teine: Mingis suurlinnas elab vaikne noormees, kes kirjutab luuletusi. Igapäevast leiba teenib ta aga hoopis arveametnikuna. Noormehel on suht tüütu ja tühisevõitu naine, kes arvab, et kuna ta süütuna abiellus, siis on mees talle surmani tänu võlgu.
Kusagil jutu keskel hakkavad need kaks plaani omavahel üsna kummalisel ja argisel moel põimuma, kuni lugu oma võimsa finaalini jõuab.
Sisu poolest saaks tekst vist isegi nelja, aga see kuidas kõik kirja on pandud ning millist sügavat elulisust ja lõikavat realismi sellest jutust vastu paiskub... ning samas see melodramaatiline ja kõrgromantiline pulpseiklus... kokku annab see sellise emotsionaalse paugu, et lööb suisa tummaks.
Olen seda juttu oma viis korda lugenud ning ikka mõjub sama shokeerivalt, kui esimesel korral.