Tean, et mees avaldas Nõukogude Liidus 13 ulmejuttu ning tema loominguline tippaeg oli aastail 1968–74, mil ilmus neist üheksa. «Метаморфозы» pärineb selle n-ö aktiivse perioodi lõpust ning selle jutu esimene ja ainus ilmumiskord oli 1974. aastal almanahhi «НФ» viieteistkümnendas köites.
Minategelane on pärast edukat korterivahetust jõudnud vaid paar päeva uues kohas elada, kui ühel õhtul helistatakse närviliselt ta uksekella. Mees kiirustab esikusse ja avab ukse. Trepikojas seisab Puškin... jah, seesama kräsupäine vene kirjanduse käilakuju. Lubage, XX sajand ja elus Puškin!?
Kodanik, aga selliste küsimustega oma pead ei vaeva, otsib hoopis riiulilt «Jevgeni Onegini» ja palub pühendust. Puškin pole kade, tõmbab põuest hanesule ja tindipoti ning kirjutabki pühenduse.
Tegelikult oli Puškinil ikka asja kah, sest varemalt elas selles korteris üks arst ning Puškin tahab teada arsti uue korteri telefoninumbrit.
Alguses tundub, et tegu on paradoksaalse naljaloo või satiiriga, aga sedavõrd selge skeemiga see tekst siiski pole.
Autor järgib arutluskäiku, et kui iseloom määrab käekirja ja kui iseloomu muutudes ka käekiri muutub, et kas siis on võimalik ka vastupidine seos, mil käekirja muutes muutub ka iseloom ja seeläbi isiksus.
Loomulikult ei püüa Aleksandr Gorbovski lugejale midagi tõestada. Pigem on tegu siiski iroonilis-paradoksaalse mudeli n-ö pulkadeks lammutamisega. (Samas, kui ma mõtlen aga kõigile neile Gorbovski kirjutatud esoteerikatekstidele, et järsku ta siiski...)