Hankala linnake Groznõi lähedal. Õhtune idüll väikeses majakeses - vanataat loeb ajalehte ja joob teed. Lapselaps, poisike, keda ta kasvatab, mängib õues. Äkki jookseb poiss tuppa ja teatab, et murelipuu otsas on kurt. Nimelt asub seal lähedal kurttummade kool, mille kasvandikud regulaarselt kohalikes aedades marjaraksus käivad. Vanamees võtab seinalt kaheraudse, mis on laetud soolaga, ja läheb välja - olukord pole uudne. Murelivaras põgeneb, ent õhtuhämaruses satub vanapapile vastu mingi kummaline, tühja pilguga olevus, kes haarab tal kõrist ja üritab kägistada. Vana tulistab teda soolaga, mille peale zombi kohe kokku vajub ja paarikümne sekundiga mädanevaks laibaks muutub. Vanamees kutsub kohale naabri, militsionääri, kelle käest kuuleb, et linna peal on midagi lahti - et kõik miilitsad on välja aetud.
Selgub, et zombisid on kõik kohad täis ning vanamees ja poisike üritavad piirkonnast välja pääseda. Lisaks soolale on mõjusateks vahenditeks ka zombi pea maharaiumine ja aju purustamine. Sündmused jätkuvad lähimas sõjaväeosas, kuhu vanaisa ja lapselaps pääsevad, hiljem Groznõis.
Põhimõtteliselt on jutt üles ehitatud vitaalse vanaisa ja kaitsetu lapse vahelisele südamlikule suhtele, vapra vanuri murele oma hoolealuse eest. Seetõttu ei oskakski nagu oodata, et autorid ägedalt surnuid nottiva vana lõpuks ikkagi hädasse jätavad - tegelikult on õnnetu-traagiline lõpp täitsa uskumatu.
Jutt on ilmunud kogumikus "Zombi v SSSR. Kontrolnõi võstrel v golovu" (2010), mis annab eessõnas mõista, et tegu on esimese vene autorite zombi-antoloogiaga.