Olen nüüd siis enesele tõsise tüki ette võtnud. Vaadeldav romaan on Julian May esimene romaan ning tema suure 8-köitelise sarja avaromaan kah... sarjasisese alasarja esimene romaan samuti. Aga see pole Julian May debüüt... oma esimese (ja hea) ulmejutu «Dune Roller» avaldas JM juba 1951. aastal. Avaldas ühe jutu veel... ning vaikis. Kuniks ligi kolmkümmend aastat hiljem sai oma esimese romaaniga kohe zhanri tippautoriks, võitis sellega ajakirja «Locus» lugejate parima romaani aastaauhinna... romaan tõlgiti kiirelt ka kümnesse keelde! Seda kõike teadsin ma enne lugema asumist... hakkasin suure õhinaga lugema ning jätsin asja katki.... kuu aja pärast alustasin uuesti, kuna vahepeal oli selle sarja läbi lugenud veel paar mu sõpra/tuttavat.... ning kõik kiitsid seda saagat ülivõrdes. Närisin esimesed poolsada lehekülge läbi ning asi hakkas üha hoogsamalt minema ning kui esimese romaani läbi sain, siis võtsin kohe automaatselt diivanilauakeselt kohe teise köite ning lugesin edasi. Romaanist endast. XXI sajandil leiutab prantsuse teadlane Guderian ajavärava... asjal näib esialgu praktiline iva puuduvat, kuna seesamune värav töötab vaid ühes suunas. Pisut varem on aga toimunud sündmus, mida nimetatakse Interventsiooniks (Julian May`l on ka sellest eraldi romaan)... Galaktika mõistuslike rasside ühendus teostas Maa kallal sunniviisilise progressorluse. Kõik oleks justkui ilus, aga paljudele ei meeldi juba kasvõi sihuke pisiasi, et inimeste ametlikuks keeleks kuulutati inglise keel... ning üleüldse on üsna palju inimesi, kes pole selles üldgalaktikalises rahuriigis õnnelikud. Ning need rahulolematud valivad pagenduse minevikku läbi Guderiani ajavärava. Romaani esimene osa tuitvustabki kaheksat inimest, kes ei sobi XXII sajanndi rahuriiki. (See oligi see tüütu algus, mille lugemine algselt venis; kuigi takkajärgi tuleb tõdeda, et kompositsiooniliselt olid need vajalikud leheküljed!) Kõik nad jõuavad erinevaid teid pidi Väravapansioni, kus saavd vajaliku ette valmistuse ning moodustavad nn. Rohelise Rühma. Ülejäänud romaan ongi Rohelise Rühma elu minevikus... minevikus, kuhu on saabunud miskid tulnukad kaugest galaktikast ning need tulnukad (õigemini üks nende fraktsioon) on orjastanud enamvähem kõik saabunud pagendatud. Vastavalt saabujate võimetele panevad tanu`d (nii nimetatakse orjapidajaid) inimesed paika: on lihtsad töötegijad, on halli kaelavõruga sõdalased, hõbedase kaelavõruga teenrid/käsilased ning kuldse kaelavõruga usaldusisikud. Viimatinimetatud on kõrgem positsioon, kuhu võib tõusta inimene tanu`de ühiskonnas. Need kaelavõrud (ingl.k. torc) on sihukesed aparaadid, mis võimaldavad mentaalse kontakti kandjate vahel... hallid on vaid kandjate ohjeldamiseks, aga hõbedane ja kuldne annavad kandjale ka lisavõimeid. Ka kõik tanu`d kannavad kuldseid torc`e. Saabuvatele naistele on ka üsna võigas saatus määratud... Vastavalt madame Guderiani nõudmisele steriliseeriti kõik pagendusse minevad naised, sest nad otsustasid vaid omaenda saatuse üle... oma järglaste saatuse üle ei andnud neil keegi otsustamisõigust. Vaat tanu`d on leidnud võimaluse, kuidas taastada naiste viljakus ning naistest tehti surrogaatemad tanu`de laste sünnitamiseks. Osadel Rohelise Rühma liikmetel õnnestub tanu`de käest põgeneda ning nad ühinevad madame Guderiani vastupanusalgaga. Järgneb hulk seiklusi, mille käigus leitakse tulnukate Laeva haud, hangitakse iidne superrelv, rünnatakse orjapidajate linna jne. jne. jne. Sisukirjelduse järgi polegi see ehk midagi nõnda erilist, aga lummab kirjeldatu värvikus (ei tea kas autor pani nimme romaanile sihukese pealkirja), kõikvõimalikud arvukad tegelased on elavad inimesed omaenda saatuse ja olemusega. Kõigil - inimestel, orjapidajatest tulnukatel, metsas elavatel tulnukatest libadel-illusionistidel, muteerunud metsistunud tulnukatel -, kõigil neil on omal kombel õigus... Igaüks tahab elada! Romaan on loomulikult ka feministlik, aga see naisõiguslus on siin oma sümpaatsemas vormis: mehed pole mingid tõprad ning naised on ikkagi naised. Romaan on ehe SF, hoolimata süzhee ja intriigi näilisest fantasylikkusest. Soovitan KINDLASTI lugeda, kuigi hindan viie miinusega. Annan aru, et see pisut takerduv algus oli vajalik ning (tõtt öelda), mis see viiskümmend rasket lehekülge ikka miski 2000 juures on... ülejäänu jookseb ju ladusalt!