New Yorgis elav Darlene saab kirja onu Silaselt (need vanad kolkatüübid on kirjanduses ikka kas Silas, Jebediah või Ezekiel), kes kutsub teda endale külla. Suurlinna eluga harjunud naine ei taha eriti minna, sest Massachusettsi pärapõrgus asuv Dunwhichi küla pole temasugusele mingi õige koht. Aga teatavad süümepiinad (onu finantseeris tema ülikooliõpinguid) sunnivad teda teekonna ette võtma. Dunwichi piirkond on oma mahajäämuses tuntud, eks tea me seda ju enne Pierre Comtois´ juttu. Aga Comtois annab selle piirkonna ebausku edasi ka mitmete kohanimedega - Warlock´s Hill, Sabbat Hill, Dead Indian Road jmt. Lapsepõlvemaale saabuv Darlene´ile meenuvad need kohad ja piirkonna halb maine. Dunwichis selgub aga, et onu on ootamatult surnud, määranud Darlene´i pärijaks ja algamas matused. Majahoidja seletab naisele, et onu ootas kusagilt Aasiast tulevat kauget külalist, kes on kohe saabumas. Varsti astubki uksest sisse napilt üle meetri pikkune birmalane, kes ütleb end olevat tšo-tšo hõimust ja kel olevat surnud Silasega tehing pooleli. Mis tehingut veidraid kujukesi kogunud onu võis kääbusega ajada? Darlene´il läheb aega, et taibata, et tehingu objektiks võib olla tema ise.
"Dunwich Horror´i" tausta kasutav lugu mõjus mulle kui sõõm värsket õhku. Miskipärast on tšo-tšo rahvaga seotud lood mulle ka varem meeldinud, nt T.E.D. Kleini "Black Man with the Horn", mis Comtois´ juttu lugedes muidugi kohe meelde tuli.