(romaan aastast 2015)
eesti keeles: Viljandi «Lepp & Nagel» 2015
Taasvallutatud Eesti pinnal elavad valdavalt lumpenisoost juurtetud slaavi immigrandid, ehkki mõnel üksikul tegelasel on eesti nimi või eesti päritolu. Tegevus toimub Viljandis, kuhu on rajatud trammiliin, püstitatud uusasum sissesõitnutele ja aetud püsti vene kirik või paar, muus osas näeb olevat taastunud suht lootusetu postsovetlik laga.
Üks romaani värvikatest tegelastest - taskuvaras Opjatovitš - avastab trammist isiku, keda ta peab Nikolai Gogoliks ning tassib selle oma semude juurde. Peale mõnepäevast vegeteerimist annab ekshumeeritud vene kirjanduse suurkuju, tema inkarnatsioon või lihtsalt teisik otsad ja ega ta vist kogu romaani vältel midagi artikuleeritut kuuldavale ei too. Erinevalt paljudest teistest messiaraamatutest (nt Dostojevski "Idioot") see teos messia isikut meile ei ava. Aga see ei peata enam pöörlema pandud ratast, neljast Gogolit valvanud tegelasest saavad evangelistid, kes panevad kokku uue pühakirja ja üldrahvaliku poolehoiu pälvib gogolistlik religioon, millega võitlemisel on võimetud isegi tšekistid.
Võrrelda võib "Gogoli diskot" näiteks Sorokini vähem või rohkem sürreaalsete teostega, midagi on siin kindlasti ka "Meistrist ja Margaritast", kuid kõige rabavam sarnasus on romaanil Ilfi ja Petrovi loominguga. Kõik need tüpaažid oleks justkui "12 tooli" lehekülgedelt välja astunud. Kujutatud olmegi on pigem XX sajandi 20ndatest, ehkki korraks vilksatab tekstis täiesti absurdselt ja tarbetult sõna "nutitelefon".
Kiita tuleb autorit orgaanilise keele ja vene kirjandusele omase väljenduslaadi autentse matkimise eest, enamikel eesti autoritest ei tule sellest parima tahtmise juures midagi välja; mõnel tuleb, aga seal, kus pole seda tingimata vajagi (nt raadioajakirjaniku Ene Hionil oma mälestusteraamatus). Samuti jagub kiitust eheda lumpenliku mentaliteedi lugejani toomise eest.
Sooja vastuvõtu saanud ning mitu auhinda meil ja mujal võitnud romaanil on oma Facebooki lehekülg, kuid minu jaoks jääb ta selliseks lõbusaks, mitte päris tõsiselt võetavaks näpuharjutuseks. Hinde panekul (3+) on oma osa ka küllaltki lapsikuna mõjuval arveteõiendamisel - muudmoodi ma seda interpreteerida ei oska - eesti peavoolu kirjandusega. Nimelt on uus võim kehtestanud määruse, mille järgi tohib eestikeelset kirjandust tarvitada vaid peldikupaberina. Justnagu poleks idanaabril küllaldaselt kogemusi keelatud/põlu all olevast kirjandusest vabanemisega selle põletamise teel.
Kriku loetleb oma artiklis nii kenasti üles hulga analoogseid teoseid ja paraku olen ma neid kõiki ka täpselt ühesuguse hindega hinnanud. Ei saa ka sellele siin rohkem jagada. 1
