Mingist täpsustamata tulevikuhetkest saadetakse agente ajalugu kaitsma. See tulevik ei ole küll väga veetlev: vaid väike osa maismaast on kasutatav, atmosfär ei paista läbi jne, aga vähemasti inimesed ei sõdi enam omavahel, on saavutatud mingi stabiilsus. Ehk mitte asjata ei võimalda autor selle tuleviku kirjelduses tõmmata paralleele Põhja-Koreaga.
Agente peab aga saatma seepärast, et on revisionistid, kes tahavad ajalugu muuta ning saadavad oma agente. Näiteks holokausti ära hoidma või midagi muud mõttetut tegema – sest just kõik ajaloos toimunud äpardused on eelduseks stabiilsele tulevikule. Et revisionistid ei teaks, kuhu minna ja mida teha, hoitakse ajalugu üsna ähmasena.
Algus on kena: agent Zed laseb kuuli keresse kahele ajaloomuutjale, kes umbes meie ajas tahtsid ära hoida uuriva ajakirjaniku röövimist. Paraku jõuab üks neist kiviga äsada ja ära rikkuda Zedi implandi, mis võimaldas tulevikust tulnuid kohalikest eristada. Mis seal ikka, kaks laipa jõkke ja kohalikke olusid nautima: sügislehed krudisevad jalge all ja baarist saab jooke, mida agentuur kohe kindlasti juua ei soovitanud. Pisut Bradburylik meeleolu, seega.
Paranoilist õhkkonda aitavad lisada kohalik, nüüd eraviisilises jälitusfirmas endine CIA agent ning kaks suht juhuslikku naisterahvast. Läbiv teema tundub olevat selles, et kõik tahaksid teha head, aga keegi ei tea, mis see hea just on: lühiajaline hea võib pikemas perspektiivis just halvaks osutuda. Veidi ebameeldivaks teeb romaani see, et peaaegu kõik tegelased otsustavad heaks teoks pidada wikileaksi kombel konfidentsiaalsete andmete lekitamist. Minu arvates on see äärmiselt ebaeetiline tegu, aga mida mina ka tean.
Agent Zedil tekib kahtlus, et ta mitte ei kaitse tulevikku, vaid tekitab seda. Ning tüübil, kellena ta meie ajas esineb, osutub olevat temaga häirivalt palju sarnasusi. Et siis umbes nagu ulmekana vormistatud poliitiline krimakas. Ei söanda kellelegi soovitada, aga minu jaoks oli suht loetav meelelahutus.