Lühilugu «Упырь из Дукоры» hakkas mul kord wõrgus silma, õigemini hakkas silma kiitus jutule. Ja kui siis jutt mulle ajakirjas ette juhtus, siis ma ka lugesin.
Eks pealkirjast saab juba aimu, et tegu on arhailise vampiirilooga. Arhailine on lugu küll – tegevusajaks 1851. aasta ja tegevuskohaks Valgevene kolkamõis, kus miski vereimeja hobuseid ründab ja verest tühjaks imeb.
Kui on koletis, siis tuleb leida mees, kes koletise tapab. Wilnos pidi elama üks mees, kes sellist vereimejat tappa oskab, eks šlahtitš tellibki koletisetapja kohale...
Seda juttu lugedes tuli mulle ühtevalu meelde üks romaan kuningas Stahhi ajujahist.
Kui ma aga sain teada, et Nik Sredin on üks Kuningas Stahhi Ordu asutajaliige, siis ma isegi ei imestanud sellise seose üle. Ordu on ellu kutsutud selleks, et julgustada kirjanikke kirjutama rohkem ulmet Valgevene teemadel.
Jutt on kirjutatud hästi, on mahlakas ja autor on ka kodutöö suurepäraselt ära teinud. Arvan, et hoolimata oma Valgevene/Ukraina taustast pidi Nik Sredin siiski omajagu materjale läbi vaatama, sest nõukogude võim on sealkandis hoolega rahvuslikku mälu puhastanud.
Kui vormistus on suurepärane, siis sisu on märksa kehvemal tasemel. Jah, oli vereimeja, oli oskaja kütt, oli manduva šlahta värvikas kirjeldus. Kui aga järgi mõelda, siis oli lihtsalt üks kuningas Stahhi ajujahi laadis müstiline jutt.