Mingi kummaline eneseeksponeerimine etnoõuduse teemadel. Miskipärast meenusid Kivirähu grotesksed tegelased, küll "Rehepapist", küll "Mehest kes teadis ussisõnu". Ent Kivirähul oli kogu see teema lahendatud andekalt ja osavalt. See siin oli ikka suht mannetu jaburdus, ei olnud ei õudne, ei huvitav. Ma ei tea kas kõik need isa pea maharaiumised ja tagasiõmblemised, kogu see hammastega lihanärimine ja kummaline maavillane okultism olid ette nähtud mingit šokiefekti tekitama või mitte, minus tekitasid nad igatahes tavalise äratõukereaktsiooni, mis väljendus korduvates, pikkades ja pidevates haigutustes ja võitluses tahtmisega lehti lugemata edasi pöörata...Läbi ma selle jama sain, kuid targemaks miks see üldse paberile pandi või, taga targemaks, Reaktori "Best of"-kogumikus ilmus, ei saanud mitte. Kaks, miinusega.