Emoulme (ma mõtlesin selle termini just välja). Lugedes vaatasin kaks korda aastaarvu -- teose ulmeline pool on nii hale, et meenutab pigem sajandivanuseid asju. Teose üldine õhustik ja jutustamislaad tõid kohati silme ette raamatud nagu "Mõ" ja "Brave New World". Tegemist on düstoopiaga ja kui kõik ühte lausesse kokku võtta, siis kohutavalt viriseva, läbinähtava ja nagu juba öeldud, tehniliselt ja loogiliselt küündimatu sellisega, mis aga päästab, on 1) autoril on suuresti õigus ja nii mõnigi skeem, mida ta kirjeldab, on kuidagi valulikult elus, ja 2) iga paari lehekülje peale tuleb mõni nii hea kild, mis paneb teosele palju andeks andma. Veelkord, see, mis raamatus juhtub ja kogu tegevustiku loogika ei kannata mingit kriitikat, suuremas plaanis on see jama ja väiksemas plaanis süüdimatu, küll aga omandab see kõik sümboli väärtuse ja tegelikult suudab köita ning annab autori sõnumi edasi küll.
Sisust on teatud mõttes tarbetu kokkuvõtet teha. On üks planeet, mis suremas elanike mõtlematuse ja kasuahnuse läbi. Avastavad nad Sinise planeedi ja nende ainus võimalus oleks sinna kolida. Planeeti on uurinud ekspeditsioon, mille koosseisus kari mehi ja imeilus naisekujuline robot. Robo sapiensm nagu teda läbi raamatu nimetatakse. Peategelane läheb temaga intervjuud tegema enne seda, kui ta andmetest tühjendatakse ja demonteeritakse (et Keskvõimu saladused ei saaks kellegi teise kätte langeda). Intervjuu ei taha sujuda, sest kuigi liikidevaheline seks on sormaga karistatav, tuleb jutust välja, et kosmoses need reeglid ei kehti ja robot kulutas reisiaastate jooksul kolm silikoonvaginat läbi; intervjuu oli mõeldud koguperesaatesse, eks ole. Siis ta palub end päästa, selguvad peategelase sidemed vastupanuliikumisega ses ülimalt kontrollitud ühiskonnas ja varsti robot kaob ja peategelasel on pahandusi ja ta sunnitakse minema reporterina kaasa esimese turistiga Sinisele planeedile. Turist valitakse muidugi teleka mingi saate publikuhääletusel... On palju võikalt häid detaile, aga kohale viib nad ametlik piraat -- WTF?!? Kelle armuke on pqgenenud robot... Ehk siis mõne koha pealt lõikavalt hea, mõne koha pealt masendavalt ajuvaba.
Ütleme, klassikalisest ulmest on see teos väga kaugel, ma nimetaksin seda emolikuks ühiskonnakriitiliseks mõtiskluseks ;-), aga ma lugesin selle ikkagi läbi ja see on juba saavutus viimasel ajal eesti keelde tõlgitud ulme puhul.
Sisust on teatud mõttes tarbetu kokkuvõtet teha. On üks planeet, mis suremas elanike mõtlematuse ja kasuahnuse läbi. Avastavad nad Sinise planeedi ja nende ainus võimalus oleks sinna kolida. Planeeti on uurinud ekspeditsioon, mille koosseisus kari mehi ja imeilus naisekujuline robot. Robo sapiensm nagu teda läbi raamatu nimetatakse. Peategelane läheb temaga intervjuud tegema enne seda, kui ta andmetest tühjendatakse ja demonteeritakse (et Keskvõimu saladused ei saaks kellegi teise kätte langeda). Intervjuu ei taha sujuda, sest kuigi liikidevaheline seks on sormaga karistatav, tuleb jutust välja, et kosmoses need reeglid ei kehti ja robot kulutas reisiaastate jooksul kolm silikoonvaginat läbi; intervjuu oli mõeldud koguperesaatesse, eks ole. Siis ta palub end päästa, selguvad peategelase sidemed vastupanuliikumisega ses ülimalt kontrollitud ühiskonnas ja varsti robot kaob ja peategelasel on pahandusi ja ta sunnitakse minema reporterina kaasa esimese turistiga Sinisele planeedile. Turist valitakse muidugi teleka mingi saate publikuhääletusel... On palju võikalt häid detaile, aga kohale viib nad ametlik piraat -- WTF?!? Kelle armuke on pqgenenud robot... Ehk siis mõne koha pealt lõikavalt hea, mõne koha pealt masendavalt ajuvaba.
Ütleme, klassikalisest ulmest on see teos väga kaugel, ma nimetaksin seda emolikuks ühiskonnakriitiliseks mõtiskluseks ;-), aga ma lugesin selle ikkagi läbi ja see on juba saavutus viimasel ajal eesti keelde tõlgitud ulme puhul.
---
Kaks päeva hiljem -
Ma otsisin originaali üles, sest mulle tundus, et tõlge on kusine. Loen seda epubi ja... jama. Tõlkija on nagu kõik ära tõlkinud. Olgu, mõne koha peal o selgelt hooletu ja paistab, et mõnest kohast ei ole ta aru saanud, aga kõik on nagu tõlgitud... Võtmesõna on "nagu" -- originaal on lausa poeesia, laused kõlavad kokku ja mõte teeb uperpalle... Tõlkes on kuradi palju kaduma läinud. Ma ei ole kindel, kas ma oskaks paremini tõlkida, aga seda raamatut soovitaks ma lugeda originaalis, kui keeleoskus üle käib.