Sel jutul on palju miinuseid, aga ütlen kohe ära, et lugesin huviga, teksti järgi pauside ajal igatsedes, mida nii mõnegi sama kogumiku loo kohta ei saa öelda.
See oli naljakas jutt ses mõttes, et kuigi peategelase taipamatus iseenda suhtes oli hiljem arusaadavalt ära põhjendatud, ei muutnud see ometi olematuks fakti, et lugedes oli 2/3 lugu tunne, et tahaks talle karjuda:
"Mis sul viga on, et sa aru ei saa, me kõik oleme juba kindlad, et sinuga on nii!"
Ja et tema vaatepunkt oli ainus, mida pakuti, ent ta tappis kaks inimest, neile hiljem isegi eriti mõtlemata, ei saanud talle ka tingimusteta kaasa elada ning seetõttu oli juttu raskem lugeda. Kuskile peaks lugeja sümpaatia ju kalduma, aga siin oli autor kuni peaaegu loo lõpuni jätnudki selle lugeja otsustada, mis vähemalt minu puhul tõi kaasa igasuguse sümpaatia ja lojaalsuse täieliku puudumise. Kui mingi "uus algus" lõpuks ilmnes, oli mu jaoks liiga hilja, KÕIK (ilma erandideta) olid nõmedad.
Aga lugesin siiski huviga, eks ole. Rahuldav lugu selle poolest.
