Väheke lohisev, väheke igavavõitu. Loo arengud ja sündmused on küll üsna haaravad ja kohati lausa ootamatud, nii et ilmselt tuleneb igavusprobleem valitud aeglasest jutustamisstiilist ja (pea?)tegelastest - ei Rumi ega Elva kohta ei saa loos midagi intensiivset teada, mis neile tõsiselt kaasa elama paneks. Pigem tundsingi lugedes sümpaatiat Bloki ja Verencei vastu, sest neil oli palju üsna iseloomulikku ja eredat dialoogiruumi.
Elva ja Rumi on marionetid, kes liiguvad ja räägivad, aga kel pole isikupära ega hinge. Mida üldse tähendab "Tüdruk oli teistsugune"? Tegelt ju ei olnud.
Lihtsalt inimene nagu kõik.
Ütleks, et kui päris loolõpp välja arvata, kulus kogu tegelaslahedus ja isikupära kujundamine Bloki ja Verence`i peale ning mulle oli lisaks üldisele venimisele seega ka lõpplahendus pettumuseks. Ometi on lugu täiesti toreda idee ja atmosfääriga (jänesepirukad!) ja parema teostuse puhul peaksin teda tõenäoliselt väga kiiduväärseks.
Elva ja Rumi on marionetid, kes liiguvad ja räägivad, aga kel pole isikupära ega hinge. Mida üldse tähendab "Tüdruk oli teistsugune"? Tegelt ju ei olnud.
Lihtsalt inimene nagu kõik.
Ütleks, et kui päris loolõpp välja arvata, kulus kogu tegelaslahedus ja isikupära kujundamine Bloki ja Verence`i peale ning mulle oli lisaks üldisele venimisele seega ka lõpplahendus pettumuseks. Ometi on lugu täiesti toreda idee ja atmosfääriga (jänesepirukad!) ja parema teostuse puhul peaksin teda tõenäoliselt väga kiiduväärseks.