Jaagup Mahkra

Ja 25 lk hiljem olin muidugi täiesti haaratud. Sest klišeel on nii palju nukke, mitteinimesed on nii lahedalt tehtud - selle kahehingeliste rassi eest võiks auhinna anda, - nii palju on teistmoodi, kui "tavalises" raamatus, et ka tuttava klišeega mängimine on põnev ja kaasakiskuv. 

Isegi Turesta inimesena hakkas meeldima ... ja siis tegi Mahkra veel korra Mahkrat. 

Lugu läks natu rabedaks. Olid intensiivsed stseenid, mis samas päris nii intensiivsetena välja ei tulnud, kui vist pidanuks, ja veel kahe tosina lehekülje järel pöörati kõik tõed mitte ainult tagurpidi, vaid ka pahupidi. 

S.t. ma pidanuksin ju selleks valmis olema olnud. Mahkra ju. See on tema tüüpiline loostruktuur, et protagonist osutub pahaks.
Vist.
Ma tegelikult ei ole teda nii palju lugenud, et kindel olla. Lihtsalt nende asjade põhjal, mida olen, on "tüüpiline."

Seekord osutus peategelane hulluks. Kõige hullemaks?  Ja ma ei olnud valmis. Mahkra üllatas mind taas. Kas selle väljakirjutamine on teiste lugemisrõõmu rikkumine?

Samas ma ei saa sellest loost teistmoodi kirjutada. Sest just see struktuur, et mida ja kuidas peategelasest näidatakse, on kandev.  Ma isegi ei tea, kas see lugu meeldib mulle või ei. Hinne on "kõige keskmisem võimalik", aga tavaline see lugu küll pole, ärge saage valesti aru.

Väga Mahkra igatahes.