Tuleb tunnistada, et olin hinnet andes omajagu hädas...
Loo kangelaseks on erak Rahomeel, kel on unistus... suur ja kardinaalne unistus. Mees tahaks ümberkaudsed hõimud paikseks muuta, sest tema arust on see hulga parem elukorraldus. Kahjuks on Rahomeel oma unistusega üksi.
Jutustus ilmus 19. aprillil Elisa e-raamatuna ning on esimene lugu Indrek Hargla veetud alternatiivajaloolisest projektist «Eestid, mida ei olnud».
Alustaks positiivsest: lugu meeldis, oli huvitav, oli ootamatuid käike, oli küpseid käike... ning hoolimata teatavast etteaimatavusest oli teksti viimane veerand väga nauditavalt lahendatud. Kes vähegi Jaagup Mahkra kirjanduslikke eeskujusid teab, sel ei tohiks kohtumine ürgse ajastu ja lihastes tüüpidega kuidagi ootamatult tulla. Üllatav oli vast peategelase valik ja unistus. Eks see näita, et autor oskab oma kihudest üle olla...
Negatiivsest, mis polegi vast negatiivne. Et kui teksti esimese sõnana kohtasin nime Rahomeel, siis ma turtsatasin ja mulle tuli kohe meelde see jube Eesti film, kus Kukumägi oli muistne kuningas. Eks neid naeruturtsatusi tuli veel, aga pigem on viga minus, et ma liig küüniline selle muinas-Eesti temaatika asjus olen. Siit ka need kõhklused/kahtlused hinde asjus, et mis on autori vajakajäämised ja mis hoopis minu kompleksid...
Kõrgeima hinde asjus kallutas aga tõsiasi, et ma sain end taaskord tunda teismelise poisiklutina, kes kunagi neelas kõikvõimalikke (pseudo)ajaloolisi romaane muistse Eesti elust. Ja kui ma veel meenutan tammsaarelikku roojamisstseeni, siis tuleb nõrk viis auga ära.
Loo kangelaseks on erak Rahomeel, kel on unistus... suur ja kardinaalne unistus. Mees tahaks ümberkaudsed hõimud paikseks muuta, sest tema arust on see hulga parem elukorraldus. Kahjuks on Rahomeel oma unistusega üksi.
Jutustus ilmus 19. aprillil Elisa e-raamatuna ning on esimene lugu Indrek Hargla veetud alternatiivajaloolisest projektist «Eestid, mida ei olnud».
Alustaks positiivsest: lugu meeldis, oli huvitav, oli ootamatuid käike, oli küpseid käike... ning hoolimata teatavast etteaimatavusest oli teksti viimane veerand väga nauditavalt lahendatud. Kes vähegi Jaagup Mahkra kirjanduslikke eeskujusid teab, sel ei tohiks kohtumine ürgse ajastu ja lihastes tüüpidega kuidagi ootamatult tulla. Üllatav oli vast peategelase valik ja unistus. Eks see näita, et autor oskab oma kihudest üle olla...
Negatiivsest, mis polegi vast negatiivne. Et kui teksti esimese sõnana kohtasin nime Rahomeel, siis ma turtsatasin ja mulle tuli kohe meelde see jube Eesti film, kus Kukumägi oli muistne kuningas. Eks neid naeruturtsatusi tuli veel, aga pigem on viga minus, et ma liig küüniline selle muinas-Eesti temaatika asjus olen. Siit ka need kõhklused/kahtlused hinde asjus, et mis on autori vajakajäämised ja mis hoopis minu kompleksid...
Kõrgeima hinde asjus kallutas aga tõsiasi, et ma sain end taaskord tunda teismelise poisiklutina, kes kunagi neelas kõikvõimalikke (pseudo)ajaloolisi romaane muistse Eesti elust. Ja kui ma veel meenutan tammsaarelikku roojamisstseeni, siis tuleb nõrk viis auga ära.