Hullumeelselt tempokas ja erinevaid ulme alažanre segav lugu, mis kujutab endast seejuures täiesti häbenematult kirjapandud kitši. Ja stiliseeritud kitšina on "Veenuse kuninganna" suurepärane lugu... kui keegi selle tegevusmaailma ja sündmustikku ainult liiga tõsiselt ei kavatse võtta.
Loo sisust on eelarvustaja juba veidi rääkinud. On meie mõistes keskaeg (13. sajandi algusaastad), ent Päikesesüsteemis eksisteerib mingi arenenud kosmosetsivilisatsioon, mille olemasolu Maa elanike eest varjatakse. Kes selle tsivilisatsiooni loonud on, jääb ebaselgeks (mingid inimkujulised humanoidid?). Igatahes on kosmosetsivilisatsiooni üks maistest varjatud esindustest Veneetsia linnriik, kus ka keskaegse Maa sitkemaid elanikke Veenusele kaevuriteks värvatakse. Veenus on loos umbes selline, nagu ta tänapäeva teaduse andmetel olema peaks - mitte vanade pulpjuttude dinosaurusi tulvil džunglimaastik, vaid sogase atmosfääriga põrguauk.
Loo peategelaseks on Sakala vanema Õilise vend Tarvas, kes on Veneetsia võimude kaudu leidnud töökoha Veenuse kaevandustes ja kõrgtehnoloogilise kosmosetsivilisatsiooniga juba suuresti ära harjunud. Hoolimata põrgulikest tingimustest pole Veenus sugugi elutu - lisaks kaevuritele leidub seal ka näiteks "õgarditeks" kutsutud monstrumeid, hõljuvaid samblikukolooniaid ja koguni maist päritolu amatsoonide tsivilisatsioon, mis on ennast Veenusel sisse seadnud. Tarvasel on Veenusel tegemist küllaga, muuhulgas valmistavad kaevanduskolooniale peavalu kuninganna Zelana juhitud amatsoonid. Ent nagu selgub, on oma probleemid ka tema Maal elaval vennal - ristisõdijad kavatsevad Sakalasse tungida...
Ilmselt annab eelnev sisukokkuvõte aimu, kui hullumeelselt žanresegava tekstiga on "Veenuse kuninganna" näol tegemist. Siin on elemente kosmoseooperist, sword and planeti žanrist ja sala- või alternatiivajaloost. Lisaks kasutab autor häbenemata kõiksugu klišeesid (nagu paljunemise otstarbel mehi rööviv amatsoonide tsivilisatsioon), ise seejuures ilmselt mõnusalt muiates.
"Veenuse kuningannal" on päris palju ühist Mandi ja Metsavana loodud "Saladusliku tsaari" maailmaga, mille raamides on ka Mahkra vähemalt ühe loo kirjutanud. Eriti tulevad need sarnasused ilmsiks loo Jurjevi vürsti õukonnas toimuvas osas. Ent postapokalüptilise tuleviku asemel kirjeldatakse Mahkra loos hoopis minevikku ja lugu on stiililiselt väljapeetum. Kui "Tsaari" maailma tekstid tekitavad pidevalt küsimuse, kas autor(id) on mõelnud kirjutada naljalugusid või tõsiselt karme ja süngeid tekste, siis "Veenuse kuninganna" selliseid küsimusi ei tekita - tegu on puhtakujulise kitšiga.
Lugege ja ärge liiga tõsiselt võtke.
