Jaagup Mahkra

Olemata füüsikaga just üliheades suhetes tundus mulle veerandi valguskiirusega mingeid projektiile tulistav püss mõnusa absurdsusena. Veerandi valguskiirusega liikuv ja mingit massi omav keha sisaldab niipalju energiat et mingist pea eraldamisest kehast tabamuse korral ei saa rääkida. Ja üldse, jutus esines mingi ulmeline aine, mis töötas püssirohuna ja mis kuule veerandi valguskiirusega teele saatis. Võib ainult oletada tagasilööki sellise ainega täidetud padruneid kasutades.

Veelgi absurdsem oli aga stseen kus peategelane kargas vene robotile kallale ja kasutas todasama püssi kaikana.

Aga lugu oli ise mõnuga loetav ja sisaldas isegi väikest puänti, mis oli küll suht läbinähtav ja mannetupoolne, aga siiski. Mahkra saab mult nõrgapoolse "kolme", suurepäraseks looks oleks vaja oluliselt rohkem pingutada. See siin oli rohkem selline proovijutt, harjutus, katsetus etteantud teemal.

Jutu tegevus toimub Eesti ja Vene piiril, kus meie snaiper kõmmutab üle jõe hiilivaid punaste androide.

«Väike täpp horisondil» näitab olukorda Maal, kus tähelaevad on lahkunud ning allesjäänud peavad elama orbiidil tiirleva Ippoliti valvsa ja karmi pilgu all.

Tõttöelda, kartsin hullemat... lugesin kogemata teiste arvustusi ja sealt jäi mulje, et otsekui oleks tegu miski nõrga jutujubinaga. Ei olnud nõrk, pigem suisa hea jutt. Isegi muhe puänt oli! Viriseda ju võiks, aga enne raamatu lõpetamist oleks see vist tänamatu tegevus, sest ilmselgelt tuleb neid jutte vaadelda üheskoos ja kogumiku kontekstis.