Ülle Lätte

Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?

Mis aga tõsisemalt häiris, on teatavad loogika- ja muud sarnased apsud. Mille puhul tuleb küll öelda, et see eelmises arvustuses äratoodu seda tegelikult vist küll ei ole, sest Mari polnud mitte just Maale jõudnud, vaid seal vähemalt aastakese Joonase naisena juba elanud. Mis aga seda kindlasti on, on see, kui loo alguses saab Joonasest üheks hetkeks Peeter ja siis taas Joonas tagasi. Ja see tundus ka imelik, et kõik külas kardavad puskarit ajada, et politsei karistab, samas kui selgub peagi, et politseinik ise on ka puskarimaias. Ei lähe need kaks asja omavahel eriti hästi kokku. Eks selliseid läbimõtlematusi on jutus ilmselt veelgi.

Ja nende tulnukate puhul võinuks vastutustundetu triksteri nimeks olla näiteks Loki, naisel seega Sigynn ning nende kantseldajal muidugi Odin. Konteksti oleks need minu arust sobinud häsi, Remmi/Odin võinuks siis olla vanamees, kelle ühel silmas on must side vms.

Mulle tundub, autoris on kõvasti materjali uuema aja külalüürikuks saamiseks, selline umbes nagu Jüri Tuulik oma Abruka-lugudega 80ndatel oli.

Lõpplahendus sellisel kujul toob mulle automaatselt meelde Robert Sheckley loomingu. Paraku mitte selle paremiku. Ma ei taha ka uskuda, et elu maal päriselt nii troostitu on kui jutus kirjeldatud, aga on selge, et metsas tasuta jagatav puskar ei too kokku just maa soola. Mis kõige tähtsam, loo inimtegelased käituvad loogiliselt ning neist karakteritest on mu absoluutne lemmik Milli.