Kui juba hümn on selline, siis peavad kõik setud olema sellised!
Kui kõik setud on sellised, siis peavad kõik sellised olema setud!
Ohkimine „küll oll’ rassõ“ kajab läbi kahe jutu ja kohati läheb tüütuks. Aga ka Jaan Oksa mittearmastamine ei muuda tema loomingut väärtusetuks – vähemalt ajaloos. Igale oma.
Kui juba ollakse nii eluõnnetustesse keskendunud (nagu autor on), siis ei tundu olevat erilist mõtet üritada seda lugejatele söödavamaks muuta muinasjutuliste needuste väljamõtlemisega. Needus võiks ikka olla natukenegi loogiline – praegusel juhul on needuse lahutamatuks osaks teismeliste neidude käitumine teismeliste neidudena – usk sellesse, et esimene kutt, kes voodisse poeb, jääb sinna lõpmatult või vähemalt seni, kuni tüdruk ta üksi jätab, esimesena. Tundub nagu arvaks autor needuse lahutamatuks osaks ka valimatu seksi pärast mahajätmist (tundub, et öösiti nutja ei tea oma lapse isa nimegi...).
Mul on kahtlus, et jutuvõistluse kohtunikud ja siinsed hindajad peavad jutustatava loo loogilisust ja senistesse raamidesse mahtumist tähtsamaks kui stiili.
Stoori on öösiti nutmisel küll jabur ja see suguvõsa ei mahu mitte kuidagi vähegi kujutletava karakteriloogika sisse.
Ilusast ja heast.
Mille pärast ka see hinne.
Ilus ja hea on tumemeelsuse emotsionaalne väljendus (enamikus jutust). See (kohati napisõnaline) ekspressiivsus oli mõjus lugemine esimesed seitse-kaheksa lehekülge. Siis läks asi totaalselt käest ära – viimased kuus lehekülje jampsi rikuvad ilusa alguse.
Selge, et see esimese otsa headus ei ole ulmelugejate rida. Ja nii tulevadki üsna ühetaolised hinded.
Üldse tundub, et (selle põlvkonna) algajad (Eesti) ulmekirjanikud on leiutanud väga hästi töötava nipi kõige hea rikkumiseks, mis mingil viisil on õnnestunud paberile saada.
Tuleb sisse tuua kiri!
Kui kiri on ikka sõnasõnalt ära toodud, siis võib kindel olla, et lugeja senine heatahtlik huvi asendub põlgliku imestusega ja tundlikumal lugejal tekib okserefleks.
Kuis tunduks lugejale „Must muna“ lõpus oleva seletava kirjaga?
