Selliseid lugusid võib põhimõtteliselt vist kolme moodi kirjutada:
1) luuletada sinna ümber korralik ulmeline butafooria, mis oma elu elaks, st. peale intriigi töötaks hästi, uudselt ja huvitavalt ka lavakujundus - tulemuseks on žanriulme;
2) kirjutada ajaloolise jutustusena (küll kuskilt sobiva episoodi leiab: minu poolest kasvõi vaarao eest Punase mere poole põgenevatest juutidest);
3) jätta tegevuskoht ja aeg üldse umbmääraseks, nimetada pooled Uniooniks ja Konföderatsiooniks ning sattuda žanriliselt seega niiöelda hämarulme tsooni.
Autor valis kolmanda võimaluse ja see on kõige libedam tee. Tegevus toimub sügisel, relvastus on 20. sajandi II poole oma, kaasaegne või äärmisel juhul lähitulevikust. Maailmast on üle käinud kataklüsm ja allesjäänud inimrühmad rabelevad varemete ja mürgijärvede vahel ning organiseeruvad mingiteks kahtlasteks liitudeks. See on enam-vähem kõik, mida välismaailma kohta teada saab. Autor on pühendunud tegelaste sisemistele konfliktidele, mis on iseenesest kiiduväärt, kuid samas välise külje täiesti hooletusse jätnud. Ulmekirjanduses niimoodi eriti ei saa, sest ulmelist inimpsühholoogiat pole olemas (üritajal tuleb välja lihtsalt haiguslugu).
Natuke tuletab jutt meelde Erno Paasilinna "Kadunud armeed", mille BAAS-i lisamise üle ka aeg-ajalt mõtisklen, aga selles olid äratuntavalt ja oskuslikult kujutatud Põhja-Soome või Lapimaa maastikud väärtus omaette.
Ebahea hinne on niisiis mõeldud nõuandena järgmisel korral 3. võimaluse ahvatlust vältida.
6.01.2016: Eesti ulmest sobib analoogiaks Märt Lauri "Pagulased".