Triinu Meres

Seejärel: ah ma parem hoian suu kinni (sõrmed klaverilt eemal). Nagu natuke piinlik tunne oli lugedes. Ma olen "1" reserveerinud ikka tõesti väga negatiivseid emotsioone tekitavatele lugudele. See siin on lihtsalt nõutukstegevalt mõttetu joru rittasätitud sõnu.

Võibolla on pealkiri mõeldud kummardusena kadunud Banksile? Võibolla on sisu mõeldud olema midagi sellist mõnusat ja muinasjutulaadset? Vahest isegi on sinna meelega sisse pistetud sarnasusi mõnede selliste asjadega nagu kuninas Leonidas, kes filmis "300" kolistas mööda selgeltnägijaid. Eh... Jätan kõrvale asjaolu, et mulle fantasy eriti üldse ei meeldi, kuid Triinu Meresi teised tekstid on ju sellest üllitisest peajagu üle! See on skelett, visand, millest aimub Triinu sõnaseadmisoskust, jutustamisoskust. Aga realiseerimata on see asi jäänud.

Ja et ennast mitte päris viimase piirini välja vihastada, siis kokkuvõtteks: Algernoni toimetus võiks kollektiivselt peeglisse vaadata ja küsida, miks nad ühele toredale Eesti fantaasiakirjanikule küll ometi niimoodi tegid? Häbi võiks teil olla! See "2" on teie hinne.

Ja mulle jättis see jutt sümpaatse mulje. Olid küll Hea ja Kuri, mingil tasandil isegi väga mustvalgelt, kuid samas oli kirjeldus ja vaatenurgad edasi antud seda teravust ilmselgelt neutraliseerivalt ning tegelaskujusid samas inimlikustavalt, sümpaatseks tegevalt. Selles mõttes meeldis see mulle oluliselt rohkem kui "Kuningate tagasitulek", kus hoolimata jutu pikkusest (ja mulle üldiselt meeldivad pikemad, lahtiseletavamad tekstid rohkem kui lühemad) ei suutnud ükski kesksem tegelane väga sümpaatseks/kaasaelatavaks saada.

Mis tekitas teatavat segadust, olid tegelaskujude nimevalikud, mis tundusid suhteliselt kokkusobimatud (ühe hõimu sees on ühe tegelase nimi Triibik ja teisel Ephialtes! Lahenduseks võib muidugi olla see, et Triibik tõlgiti lugeja emakeelde ära, aga Ephialtes mitte). Ja teatud määral ka pealkiri; ka mina mõtlesin kohe Banksile. Ilmselgelt on siin kogu segatud müüte ja ajalugu, eestkätt siis Termopüülide lahingut. Asi jääb üldplaanilt ehk häguseks ja auklikuks, aga mulle tundub, et tegu pole siiski mitte visandi, vaid teadliku võttega, mis võimaldab lugejal vahele, ette ja taha ise mõelda ja ette kujutada. Alati pole see ehk hea ega võimalikki, aga selle loo puhul tundus see küll töötavat.

Ei tea, kas just Merese seni parim lugu, aga hetkel paneks sellele küll kõrgeima hinde, eriti arvestades eelmist hinnangut.

Lugu olnuks parem, kui sealt oleks välja tulnud see oht, mis maagia kasutajaid varitses või see, miks seal loos kahel tegelasel on ajaloolised nimed.