Triinu Meres

Nõnda nad läksid.
Tegelik jutt – romaan – peaks selle koha peal algama. Tema lõpetab!
Pärast sissejuhatust.

Mõeldes jutule ei saa ma romaani kuidagi peast.
Ja romaan mulle meeldib. Kohe väga meeldib.
Kohatud asjad ja juttu kahjustavad detailid lähevad oma kohale ja pakuvad suurt rõõmu.

Jutt koosneb suuresti stiilist. Arhailine, empaatiline...
A’misjauks pidi tegelaste mõtteid, sisekõnet ja muud taolist andma edasi kolmel erineval moel?
Sellele ei näe ma mõtet isegi romaanis ja ei saa öelda, et ma ei oleks püüdnud. Tõstsin isegi lõike kõrvuti ja mõtisklesin, lootusetult. Seletus ei tulene mitte jutu loogikast või sõnumist, vaid käsitöö kujutletavast ajalisest kulgemisest.
Autor on korduvalt jutlustanud tööst tekstiga, selle lõputust parandamisesest (bla-bla-bla) – siin on SEE tegemata (lõpetamata) jäänud!

Edasi romaani meeldivatest külgedest.
On kaks ühiskonda. Keskne on väärtuste suhtelisuse ja inimeste (peaaegu, et kohustusliku) enesekesksuse poolest meid ümbritsevaga (see peegeldub jõuliselt ka kogu eestikeelses ulmes) üsna samamoodi. Parimast parim saab olla vaid jõuline JOKK. Tapmine on täitsa tore ja lubatav asi kui vahele ei jää ja tapetav ei kuulu võimsamasse perekonda.
(„Veneetsia kaupmees“ on lugu kahe JOKK’i võitlusest. Kaotaja ja ebasümpaatne on oma väljalaenatud raha tagasitahtja.)
Keskaegse jokk-maailma (jutus on selleks aimatavalt Lauskmaa) sarnasust meid ümbritsevaga on rõhutatud ja toonitatud selgelt eestipäraste nimedega.
Sinna saabub võõras mägedest, kus on isegi kohanimed sellised, mida eestlane kirjapildi järgi hääldada ei oska (sama keele rääkimine all ja üleval ei ole oluline – pikk ja keeruline ajalugu, kus on kaotatud küll keel, aga mitte kultuur – näiteid Briti saartelt).
Võõras peab võtma endale mitte-eakohase rolli. Tema näeb kohustusi ja mitte võimalusi. Talle anti see roll vaid selleks, et tervelt mägedest alla jõuda!

Mis seal all saab?
Võimaluste servadest:
• Kas aadlik ise annab ebameeldivale kirjatsurale õhtul pimedas peksa?
• Kes hoiab (juhuslikult ette tuleva) vägistamise ajal jalgu kinni?
• Millised kohustused on abikaasal neljakümne-aastase abielunaise ees? Ja endast vanemate laste ees?
• Kes kõik võivad veel väita – Joonetil olla nende ees olnud kohustusi...?
• Kuidas leida üles need, kelle on kohustusi Jooneti ees?
Nii mõnedki kohustused on omavahel lootustus vastuolus ja rolli varasemal täitjal on selged rutiinid ja käigud välja töötatud...
On kirjutatud ja kirjutamata seaduste puntrad, kus peab hakkama saama hea-olla-tahtev poiss.
Loomulikult ei saa romaan lõppeda lihtsalt, kiirelt ja loomulikult – Jääralinna jõudnud, ütleb Valdar vöömehe suhtest lahti, „aitähh, minu poolt kõik, võid nüüd ära surra“. Natukese aja pärast surebki – ei saanud hakkama.
Loomulikult peab sisse kasvanud au- ja moraalitundega poiss muutma maailma enda ümber ja jutt ei saa lõppeda katarsisttekitava avaliku poomisega. See ju jutt.
Loomulikult ei saa see romaan sisaldada põhiliselt stiili – või vähemalt sissejuhatuse stiili. Kohati läheb lugu väga naljakaks? Nali selles stiilis?

Loo hindest – olles arvustuse selle kohani jõudnud, ei tea ma veel, mis hinde ma panen.Mittemeeldejääva nimega poiss mägedest on kindlasti Eesti ulmes erakordne (vt http://algernon.edu.ee:8080/docs/ROOT/Algernon/Artiklid/docShowArt?artid=2023&comment=1&commentlist=1&type=news_item) ja mulle väga meeldiv. Kohustuse sõna ja tegelase sisemise veendumuse kaljukindluse poolest sarnaneb Martini ja Bujoli suurte eepiliste kangelastega.
Stiil! +
Kohatised detaililiiasused esmasel lugemisel ei häirinud – häirima hakkasid nad alles süvenemisel („oot-oot, mis see siis nüüd oli, miks ta nii tegi?“). Siin jääb jutt selgelt alla Maniakkide Tänava „Mustale munale“ – mille oleks ka saanud poole pikemaks kirjutada detailide, eel- ja järelugude lisamisega. Aga olemasoleva terviku seisukohalt?
„Must muna“ on ka selle poolest sarnaselt mõjuv, et jutu (kujutletav) järellugu on jutust endast kordades pikem – ja see on üks väga hea ja erakordne asi.
Kolme-nelja-viie vahel.
Neli plussiga. No oli „Must muna“ parem!
Normaallugemisel ikkagi vaid kümme minutit. Kümne minutiga emotsioone mõjutada on raske. Kümne minutiga saab mõistust mõjutada või nalja teha. Patsilõikamine oleks lugejat ülendav olnud tunnise ettevalmistuse järel.
Nii et, eesmärkharjutuseks oli soendust vähe.

Lugesin oma teksti üle ja tundus, et liigsete detailide osas peaks täpsustama: kolme tegelase sisekõne (mis tähendab igaühe sisemaailmas viibimist) + 10 kohanime + 10 isikunime + ... kommete ja mõistete pudipadi. Mina ei saa öelda, et võetagu see detail ära ja siis ... - mulle lihtsalt tundub, et seda kõike kokku on pisut liiga palju.

Aga lugu oli väga triinumereslik. Iseenesest kargas mulle pähe tädiliku emofantasy rahvusvaheline suurmeister LeGuin. Tundlemist ja emotsioonidele rõhumist oli siin (nagu ikka) päris palju. Kogu se elugu tundus mulle suht ebausutav, kuigi samas, igasugu kultuurierinevused, veritasud ja muu kammajaa, miks mitte, võib olla küll. Ma jäin mõtisklema 18-aastase noormehe üle, kes ootamatult saab keskealise pereproua meheks ja laste isaks, kes on temast endast paar aastakest vanemad... Ei, lugu oli täitsa kobe.

P.S. Ma ei saanud ülalolevast sonimisest täpselt aru, kas antud teemal on tulemas veel romaan? Või on see lugu katkend miskist romaanist, mida laiemale avalikkusele pole veel näidatud? Keegi asjaosaline võiks veidi valgustada seda...