Tegevus toimub kauges tulevikus, inimesed asustavad kosmost, seal on olemas nii Jaapani Keisririigi uusvariant, Vene Impeerium, sakslastele kuuluvad tähesüsteemid jne., aga kõigi nende areng on peatunud ja toimub tavainimeste halastamatu ekspluateerimine ehk õitseb liberaalne turumajandus. Põhisündmustik toimub aga Maal, mis on küll rahvavaeseks jäänud, aga kus kehtib poolkommunistlik kord, tasapisi arenetakse ja elu on üsna ilus (koos üksikute veel esinevate puudustega).
Loo peategelaseks on noormees nimega Kirill: tark, tubli, aus, hoolas ja mida kõike veel. Räägib raamat sellest, kuidas ta keskkooli lõpetab, koolikaaslastest lahku läheb, ühte poolsõjaväelisesse instituuti piloodiks õppima asub (tema unistuseks on tähtede juurde lennata), instituudis uued sõbrad leiab, esimese, teise, kolmanda... armastuse läbi elab ja raamatu lõpus ühele kaugele planeedile mingeid tulnukate artefakte uurima lendab.
Esimese saja lehekülje jooksul kavatsesin raamatu mitu korda pooleli jätta, aga mingist nostalgiast jõudu saades punnitasin ikka edasi. Ja huvitas ka, kas autor suudab võetud stiili loo lõpuni välja pidada – suutis küll. Või ehk väikese mööndusega, sest peale viiesajandat lehekülge kaldus lugu juba üsna tavaliseks ulmekaks, sinnani oleks raamatut kohati aga ka utoopiaks nimetada võinud. Tänu oma eksootilisele olemusele ja mulle mu lapsepõlvekirjanduse meeldetuletamisele saab raamat kolme.