Angeline Hawkes

Faber ise on omamoodi taustaga. Ta on sündinud 1960. aastal Hollandis, kasvanud üles Austraalia linnades ja elab viimasel ajal ühes kõrvalises maamajakeses Šotimaal. Ta on töötanud põetajana, pakendajana, puhastustöölisena ning katsejänesena meditsiinilistes uuringutes.
 

Raamat jälgib alguses Isserley autosõitu Šotimaal. Isserley on omapärase väljanägemisega naine, kelle võimas rinnapartii teeb meeste silmis kõik muu kuhjaga tasa. Igaljuhul suudab ta hääletavate meeste tähelepanu kiirelt endale tõmmata, mehed võetakse kiirelt konksu otsa, uimastatakse ning viiakse ühte farmi ära, kus neid kohaldakse kui kariloomi. Raamat on alguses tiba veider ning arusaamatu, kui tausta ei teaks siis oleks ehk isegi pooleli jätnud, sest no kuidagi ei kutsunud. Aga kusagil teise kolmveerandi alates hakkas selline mõnus vunk sisse tulema, kogu värk keeras ulmeks kätte ära. Sest Isserley ei ole tegelikult ka täitsa naine - aga pigem lugege ise, ei tahaks üldse midagi ära rääkida.
 

Stiililiselt on “Naha all” “tavaline” sci-fi, minu arvates on ka kergeid õudusnoote. Või kuidas ma nüüd ütlengi… raamat on kohati ikka päris võigas ning groteskne, mida edasi seda hullem. Ma nüüd ei teagi täpselt, kas horrori alamosas võiks olla ka kategooria “vastik” - igaljuhul see sobiks žanriliselt kõige paremini.
 

Kusjuures täitsa äge lugemine on samal ajal! Selline kummaline debüütromaan, mis on kuradima hea, samal ajal kohati natuke venis. Kokkuvõttes kindlasti jäin rahule, piisavalt mittelineaarne ning hästi kirjutatud. Pole kindlasti tippude tipp, samas jätan endale riiulisse, kuna millalgi võiks ilmselt üle lugeda küll.
 

Raamatu järgi on tehtud ka samanimeline film. Filmi olen varem mitu korda näinud, kuna see on pildiliselt ja meeleolult lihtsalt nii lummav, eriti tänu Scarlett Johanssonile. Lisaks on filmil väga huvitav tehniline pool - nimelt paljud näitlejad pole tegelikult näitlejad, mitmed stseenid võeti üles salaja, piilukaameraga. Režissöör Jonathan Glazer tahtis saada võimalikult loomulikke stseene, seega filmiti algul mitmed kaadrid üles, seejärel küsiti “näitlejatelt”, et kas nad oleksid nõus filmis osalema? Kuna film on sisuliselt Scarlett Johanssoni soolo, ning kõnealused “inimesed tänavalt” mehed, siis täitsa huvitav oleks teada, et kas küll keegi ütles “ei”? :)
 

Igaljuhul on antud juhul tegu haruldase kombinatsiooniga, kus nii raamat kui film mõlemad on väga head. Nad on muidugi ka üsna erinevad, film baseerub mingis mõttes raamatul, kasutab sealt ära mõnda detaili ja temaatikat. Mis teinekord kipub segama - aga antud juhul pigem ongi hea, et kunsti erinevad vormid valgustavad seda kummalist maailma erinevate nurkade alt.

Teost kokkuvõttev autori lõppsõna saadab lugeja minema sellisel huvitaval ja andekal noodil: “Ja sellega jätan teiega soojalt hüvasti, vähemalt esialgu. Kui imesid juhtub endiselt, kohtume taas, Tänan, et olete lugenud mu jutte. Loodan, et vähemalt üks neist hoiab teid pärast tulede kustumist veel mõnda aega ärkvel. Hoidke end… ja oodake! Jätsite äkki ahju välja lülitamata? Või unustasite terrassigrilli all gaasi kinni keerata? Kas tagauks on ikka lukus? Kas teil oli meeles selle liblikat keerata? Niisugused asjad ununevad nii kergelt ja just praegu võib keegi sisse hiilida. Võib-olla mõni hull. Noaga. Niisiis, olgugi see kergelt obsessiiv-kompulsiivne käitumine...”  

Ehk siis jah, see raamat poeb kohati naha alla küll. Eriti just “Põrgukass”, sellest pikemalt allpool.  

See siin on jutukogu, kirjutatud suuremas osas üsna hiljuti (2003 - 2008), üks aastal 1977. Ma sain alles eelmine aasta sellest raamatust teada, ei olnud enda radarile sattunud. St üldiselt ma eesti keeles ilmunud Kinge ikka teadsin - aga see libises mööda.  

Raamat algab lahedalt-huvitavalt. “Willa” on algul selline tavaline lugu, jutt veereb nagu hernes. Aga siis kisub kummaliseks, nimelt on teemaks elu peale surma. Või õigemini isegi mitte elu - peategelased on vaimud, kes on kakskümmend aastat tagasi rongiõnnetuses surma saanud, kes on seni rongijaamas. Jaam aga läheb lammutamisele - mis saab elust peale sur… st lammutustöid?  

“Kakukesetüdruk” - vaat’ see oli äge! Mingis mõttes hästi lihtne pala - naine satub jooksuringil mõrvariga kokku ning edasine on kassi-hiire mäng. Üks pikemaid lugusid siin raamatus, 65 lk, sellest suurem osa on tihedat actionit täis. See kõik on tõesti justkui suhteliselt lihtne - aga King... oskab, noh. Kui ma teinekord olen hilise Kingi osas olnud kriitiline siis see pala siin on küll ehe näide vanameistri kvaliteedist. Sest kõige taustal on pere purunemine ja lapse surm, kohati äärmiselt kurb ning nukker lugu mis lõpeb järjest positiivsemal noodil.  

“Harvey unenägu” - see pala on mingis mõttes äärmiselt Kingilik. Jällegi “tavaline” lugu, krutib ja krutib ja siis heliseb telefon. Pigem lühike jupats mis… töötab. Sama on ka “Peatuspaigaga”, mis on üsna lihtsake - aga kirjanikuhärra kuidagi oskab selle mõnusaks kirjutada.  

“Peatuspaik” - üks äärmiselt oluline jutt sellest, kuidas ei tohi kõrvalt nähtud vägivalda ignoreerida, kuidas teinekord peab sekkuma sest ohver ei suuda ise abi paluda.   

“Asjad, mis jäid neist maha” - ameeriklastel on teatavasti 9/11 terroriakt väga oluline teema, see jutt siis räägibki juhtunust omamoodi prisma läbi. Päris pull lugu sellest kuidas minemavisatud asjad hakkavad koju tagasi tulema.  

“N.” - pääääris kobe Lovecraftilik pala näotust õudusest ja ligihiilivast õõvast. See pole kindlasti Lovecrafti stiilis õudsetest asjadest vahutamine, see on Kingilik… isegi mitte vahutamine aga pajatamine. Väga muhe lugemine, soovitan soojalt nendele, kelle jaoks Lovecraft tundub sutsu tuimavõitu.  

“Põrgukass” - ausalt, ma pole ammu midagi nii õudsat lugenud! See on ikka väga jõhker ja karm lugu… aga ma ei ütlegi, kellest, miks ja kuidas. Eraldi vürtsi saavad lugemisest need inimesed, kellele kassid meeldivad. Või kellele ei meeldi. Aga jah - kui tahate judinaid siis selle jutuga jubekirjanik King hiilgab.  

“Tumm” - paganas, siin oli mõnus Kingi krutski sees. Põmst ühes loos on nii kurb abielulugu, sõltuvuseliin, roadmovie kui veidra hääletava võõra temaatika. Tõsi, see puänt on kuidagipidi tuttav - aga loo kobedust ei muuda kuidagipidi.  

“Väga kitsas koht” - hõõh, kuidas see kogumik lõpeb! Mul endal pole küll selle pala temaatikaga probleeme aga kuidas suhtute teie stsenaariumi, kus jääte mingil põhjusel välipeldikusse kinni? Üsna sitt lugu(heh-heh), mis? Pala on kohati pigem koomiline enda grotesksuses. Meenutab sutsu “Öise vahetuse” kogumikus olnud “Äärekivi”, “Karniis” vmt nimega lugu (orginaalis “The Ledge”). Lõpp jäi sutsu kripeldama, oli natuke nõutusttekitav.  

Nagu näha siis mõned jätsin kommenteerimata kuna ei kõnetanud. Näiteks “Velotrenažöör” oli (vabandage mu prantsuse keelt) - valus pask. Jah, ilmselt mingi nurga alt parodiseeriv, hingelähedane nendele, kes kirglikult neid jooksvaid linte ja paigalsõitvaid väntasid vihkavad. Kuna enda jaoks ei tekita need mingeid emotsioone siis… meh.  

Kokkuvõtvalt - seni loetud Kingi kogumikest kõige ebaühtlasem. Kusjuures mitte hullult ebaühtlane või halb - aga mõned “meh” palad ikka leiab. Samas kobedaid ja ponkse on selgelt rohkem, võib rahuliku südamega enda raamaturiiulisse asetada.

See raamat pole eesti keeles ilmunud.
 

Hard Case Crime seeria on teoorias oma-aegsete ‘meerika pehmekaaneliste kiirlugemiskrimkade kaasaegne järeltulija. Kus olid omal ajal karmid detektiivid ja poolpaljad neidised, paukusid relvad ning lahendati mõrvamüsteeriume. Samast seeriast olen ma lugenud Kingi “Joyland”-i, mis oli täitsa okei King, karmist USA krimkast polnud haisugi. See King siin on ka… tähendab, on ta mis on aga EI OLE karm krimka. Samas nagu ka eessõnas on juttu siis ega King ei lubanudki tingimata just klassikalist pehmekaanelist värki. Saa nüüd aru, millega on siis tegu… vähemalt konkreetne kaanepilt on selgelt stiilitruu.
 

Raamat räägib siis aastal 1980 rannast leitud laibast, keda algselt nimetatakse üldsõnaliselt “The Colorado Kid” kuna ta isikut ei suudeta tuvastada. Tegevus ise toimub nö. tänapäeval (aastal 2005 algselt välja antud), st põmst räägivad vanemad ajakirjanikud nooremale kolleegile kunagi toimunud müsteeriumist, kus nimetu surnukeha ühel hetkel ära tuvastatakse aga surm ise jääb segaseks. Jääb ka raamatu lõpuni segaseks, põmst kaks kutti terve raamatu heietavad ja siis lõpuks kehitatakse õlgu: “No ega meie ka tea, mis siis juhtus,” ja minnakse laiali. The End.
 

Nagu tegelikult - kui me räägime siin USA klassikalisest karmist krimkast siis olgu viskiklaasid, sigaretid, tissid ja karmid muiged üles rivistatud ning paukugu revolvrid. Kurikaelad langegu põrmu ning neidised püstolikangelase käte vahele. Kuidagipidi ei tee raamatut ka paremaks kirjanikuhärra järelsõna, kus ta siis justkui räägib, et ei peagi kõik olema klassikaline ja lugejale peab jääma võimalus ise valida. Jah, ma olen ise ka päri, et kõik ei pea olema lineaarne - aga kui me räägime kõnealusest kergeltoetavast kirjandusest siis ilma lõpplahenduseta “natuke uurime ja no mis siis ikka, ei saanud selgust,” kirjutis ei kõlba kassi hänna alla ka.
 

Ausõna, ma olen pettunud. Lahtine lõpp on vägagi konkreetne võte ja endale sobib hästi. Aga lihtsalt lõputa lugu teatud stiilijoont lubavas sarjas on lihtsalt halb.
Ahjaa, ulme ka pole.

HOV viib meid rohkem kui sajanditagusesse USA kirjanike salongiellu, kus loominguliste kirgedega põimuvad sõprus- ja armastussuhted, egoism ja omakasu. Pealkirjas nimetatud vampiir on karismaatiline, ent kergelt saatanliku olemisega Reginald Clarke, tunnustatud andekas kirjanik ja seltskonnategelane, keda vaadeldakse ja imetletakse, ent kellele vähesed sõbraks saavad. Reginaldi juures, elab üks noormees, algaja kirjanik, kelle mentor romaani alguses enda juurest välja viskab. Põhjuseks on üks teine noor literaat, Ernest, raamatu peategelane, kes on Reginaldile silma jäänud ja keda ta tahaks endale uueks jüngriks - mis ka teoks saab.
 
 

Õige pea selgub, et mõttes näidendeid ja romaine planeeriv noormees on neist ilma - kuigi ta pole jõudnud neid veel paberile panna, ilmuvad need lood peaaegu sõnansõnalises imiteeringus tema mentori, saatanliku Reginaldi sule alt. Mingil moel on mees pääsenud teise inimese teadvusse, varastanud sealt teosed ja nautinud näpatud looming taustal suurt kuulsust. Ernestile tundub see esialgu uskumatuna - ta on ka guru täieliku mõju all - ent otsustab Reginaldi üleloomulikud trikid paljastada. 
 
 

Naiivne ja ajale jalgu jäänud teos, see eeldaks justkui veel rumalamat lugejat kui mina. Loo põhiiva on selge ammu enne romaani viimast kolmandikku, liiga palju pateetikat vist ka selle suhteliselt lühikese tekstimahu kohta. Kummalisel kombel ei olegi lool õnnelikku lõpp ja lõpp on üldse väga niru, sest tegelikult ei saa selgeks, kas kuri sai karistada või mis. Nagu oleks 1-2 lk lõpust puudu. Esmatrükis 190 lk-le mahtunud lugu on siiski vaid lühiromaani mõõtu (alla 30 000 sõna).

 
 

George Sylvester Viereck oli pooleldi saksa verd Ameerika ajakirjanik ja literaat, kes hakkas 1930-ndatel aktiivselt toetama Hitlerit ja natsionaalsotsialismi. Aastatel 1942-47 istus propagandisti kuulsusega mees ka vangis. Tema sule alt on ilmunud veel mõned üleloomulikku kategooriasse liigituvad romaand ja ta ise on tegelane Richard A. Lupoffi romaanis "Lovecraft's Book" (Arkham House, 1985).
 

Peavoolu-õudusromaan, keskne teema - Antikristuse katse inimkonda valitsema hakata.  

Sündmused kulgevad Ühendriikide väikelinnas konservatiivses-religioosses keskklassi perekonnas: isa ema ja kaks poega. Vanem poeg on saamas 14-aastaseks ja teadmata põhjusel hakkavad tema läheduses ilmnema poltergeist-tüüpi nähtused, eelkõige esemete lendamine. Osalt on need lendavadasjad ohtlikud ja lausa mõrvarlikud, appi tuleb ülikooli psühholoogia- ja parapsühholoogia õppejõud Ruben. Ruben viib poisiga läbi hüpnoosiseansse, mille käigus saab ta ühenduse nooruki keha vallanud tumedate jõududega, keda võiks üldistavalt kokku võtta sõnaga Saatan. Lähemalt vaadates näib, et tegu on kollektiivse olevusega, hõlmates Hitleri, Napoleoni, Attila ja teiste kadunud vägevate ühtesulanud hingi. Saladuseks ei jää ka toimuva eesmärk - noormehe sünnikuupäeval (5.02.1962) oli planeetide ja tähtede seis taoline, mis võimaldas just tema valida Antikristuse füüsiliseks kehastuseks - algsega tema 14. sünnipäeval, puberteedi alguses.  

Ruben on vastamisi tugeva vastasega ja kuigi ta kutsub enda leeri ühe oma õpilase, ühe vaimuliku ja kohaliku politseiniku, ei suuda ta ära hoida veidrate, vägivaldsete tegude lainet muidu nii rahulikus linnakeses. Loos on ka paar sadistlik-naturalistlikku stseeni. Lõpuks hoitakse küll ära Saatana kurjad plaanid, ent hind on küllaltki rank, nii et õnneliku lõpuga looks seda ei nimetaks. Epiloog annab suuna järje ootamiseks samal motiivil ja nagu andmebaasid ütlevad, ongi tegu esimese osaga kolmesest sarjast. Miskipärast ei usu aga, et mul järgede vastu võiks huvi tekkida. "The Ritual" on küll soravalt kirjatud, aga liiga igav ja tavaline lugu. Temaatilisi sarnasusi on "The Exorcisti" ja "The Omen" sarjaga.