Raamat on vastuoluline. Saaks teha ülipika nimekirja sellest, mis raamatus on igavat, halba, vale...
Raamat on vastuoluline. Saaks teha ülipika nimekirja sellest, mis raamatus on igavat, halba, valet. Tolmune Meereeni sisepoliitika ei ole just hullult põnev. Tyrion, väga äge tegelane, räägib ühtäkki üle rea sellest kohutavast sündmusest, mis toimus üle-eelmise raamatu lõpus. Kolmveerand Dany osast kipub veeeeniiiimaaaaa.
Samal ajal on Theon, keda veetaks ikka hullu supi seest läbi ning kelle peatükid on reeglina puhas nauding. Aryat kohame vähe aga see-eest on see hullult põnev. Asha osa on samuti plusspoolel. Brienne vilksus kusagilt läbi. Joni osas on ka hea ladus lugemine. Ning... LOHED!!!
Väike vahepala Murderboti sarjale. Sedapuhku pole fookuses tema, vaid Ayda Mensah, kes peab kodup...
Väike vahepala Murderboti sarjale. Sedapuhku pole fookuses tema, vaid Ayda Mensah, kes peab kodupaigas aru andma, miks ta ikkagi võttis kaasa nii ohtliku asja nagu seda on Murderbot. See on nüüd päris hea võrdluskoht: kui Murderboti mõttekäigud on konkreetsed ja sirgjoonelised - isegi kui neis esineb lühikesi kõrvalepõikeid -, siis sellega võrreldes on ka aruka inimese mõtted ikka väga hajevil. Mida oligi tarvis tõestada...
Kui väga tahaks selle sarja juures millegi kallal nuriseda, siis: Murderboti võimete piiridest po...
Kui väga tahaks selle sarja juures millegi kallal nuriseda, siis: Murderboti võimete piiridest pole lugejal täit selgust. Nagu ka tema orgaanilise ja anorgaanilise poole vahekorrast ja koostööst. Muidugi, ega teda otseselt inimestega võrrelda ei saagi, ainult teiste robotite/tehisajudega. Seda on ka tehtud, aga tema lahtihäkitud kontrollmoodul lisab määramatust ja ega see, kui kaua üks või teine robotiklass ühe või teise probleemi lahendamiseks aega kulutab, pole väga selge kriteerium. Ainult et paremat ka ei ole. Kui peategelane oleks inimene, vigiseks ehk nii mõnigi küberpungi vaenaja, et muudkui murtakse jääd, murtakse jääd ja murtakse jääd. Murdrerboti jaoks on virtuaalreaalsus aga suur osa tema loomulikust keskkonnast ja selles tegutsemine käibki tema argipäeva juurde. Ulmesiseselt võiks Murderboti lood liigitada ka rubriiki 'kohtumine tundmatuga'. Aga kuna temas on ka tuttavaid elemente, on tema askelddusi mõnus jälgida. Hindest. Kas Murderbot on stiililiselt või filosoofiliselt vms murrangulise tähtsusega? No ei ole. Kas ma kavatsen seda kunagi üle lugeda? Ei, erinevalt näiteks Sandman Slimist. Kas tegemist oli mõnusa ajaviitega? Seda kindlasti. Olgu seekord siis neli.
Kauges tulevikus domineerib Maal islam, inimkond on hädas kliimasoojenemisega ja on käivitatud ul...
Kauges tulevikus domineerib Maal islam, inimkond on hädas kliimasoojenemisega ja on käivitatud ulatuslik projekt Veenuse terraformimiseks. Loo peategelaseks on noor bioloogiaspetsialist Hassan Petrovitš Maksutov, kelle mõjuvõimas isa talle paremat rakendust leidmata Veenusele tööle suunab. Veenusel kohtub Hassan Miriami-nimelise neiuga ja ühiselt hakkavad armunud välja töötama haridusotstarbelist virtuaalreaalsuses toimuvat "mõttetuuri" "Unistus Veenusest"... Rahulikus tempos kulgev lugu, mis kõlbas täitsa lugeda.
Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aas...
Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Martian Time-Slip on unenäoline ulmelugu. Tegevus toimub meie omast natuke erinevas maailmas - Ma...
Martian Time-Slip on unenäoline ulmelugu. Tegevus toimub meie omast natuke erinevas maailmas - Marsi kuulsates kanalites voolabki päris vesi (kuigi seda palju ei ole) ning planeeti katvas kõrbes hulguvad ringi Austraalia aborigeene meenutavad marslased, iidse tsivilisatsiooni mandunud riismed.
Samal ajal on Marsi koloniseerimine inimeste poolt täies hoos. Jämedat otsa hoiab enda käes ÜRO, kuid nii Ühendriigid, Nõukogude Liit, Lääne-Saksamaa, Ungari kui ka Iisrael on igaüks oma rahvast kohale saatnud. Poliitilised erimeelsused on siiski tagaplaanil, sest Marsi karmis kõrbes on tähtsad hoopis teised asjad.
Näiteks on Veevärgi töömeeste ametiühing üks võimsamaid organisatsioone Marsil ja ametiühingu boss Arnie Kott nagu kohalik väike mõisahärra. Kuid ühel päeval Iisraeli koloonias asuvas erivajadustega laste koolis oma poega külastades huvitub Kott kohaliku psühhiaatri Milton Glaubi ideest, et autistlikud lapsed tajuvad lihtsalt aegruumi teisiti.
Lootes seda fakti enda huvides ära kasutada, võtab Kott katsealuseks autistliku poisi Manfred Steineri ja hangib lepinguga tööle skisofreeniliste hoogude all kannatava mehhaaniku Jack Bohleni. Viimane peab ehitama masina, mis võimaldaks Steineril oma visioone edasi anda. Bohleni motiveerimiseks kasutab Kott ka oma noore armukese Doreen Andertoni abi...
Minu arvates on tegu jälle ühe tähelepanuväärse Dicki romaaniga. Kuigi teemad taju ja tegelikkuse küsimuste kohta on tema teostes ikka ja jälle korduvad, teeb selle loo siin erilisemaks keskendumine vaimsele spektrile neuroloogilistest eripäradest kuni psüühikahäireteni - ja peab ütlema, et tema lähenemine on hämmastavalt kaasaegne.
Hullumeelsuse kasutamine kirjanduses on muidugi vana teema, näiteks Edgar Allan Poe paljud kuulsamad lood lähtuvad monomaania-tüüpi kinnisideest. Kuid teaduslik idee neuroloogilisest mitmekesisusest kui maailma nägemise erinevatest viisidest on isegi praegu suhteliselt uus ning oli üllatav siit nii sarnast ideed leida.
Mõningad klišeed jooksevad siit loost küll läbi - Jack Bohleni naine Silvia etendab 1950ndate äärelinna igavlevat koduperenaist ja Doreen Anderton on punapeast femme fatale. Samas on näiteks Arnie Kott suurepärane lurjus, labane aga samas kaval aparatšik. Ka hulk kõrvaltegelasi on märkimisväärselt hästi kujutatud.
Võib ju öelda, et sarnased mosaiigikillud on Dick paremini kokku pannud oma hilisemas tippteoses "Ubik". Siiski jääb käesoleval raamatul samast tasemest üsna vähe puudu. Samuti on armas mõelda, et tegemist on väikese kummardusega Ray Bradbury jutukogule "Marsi kroonikad" - kuigi Dick on kohati ikka palju süngem kui Bradbury.
Veenuse atmosfääris paiknevas Anchisese-nimelises koloniaallinnas on toimunud ränk kuritegu: elut...
Veenuse atmosfääris paiknevas Anchisese-nimelises koloniaallinnas on toimunud ränk kuritegu: elutagamissüsteemide saboteerimise läbi on hukkunud üksteist inimest. Loo peategelase, politseiuurija Telam Bendise ülesandeks saab teo toimepannud terrorist üles leida... Veenuse-koloonia kirjeldused olid loos päris detailsed ja huvitavad, aga sellised ulmekriminullid pole üldiselt minu maitse ning eriti see lugu mind kaasa haarata ei suutnud. Sellest ka hinne.
Tegu on Sylvain Neuveli debüüdiga, peale selle triloogia pole ta rohkem midagi veel jõudnud kirju...
Tegu on Sylvain Neuveli debüüdiga, peale selle triloogia pole ta rohkem midagi veel jõudnud kirjutada. Muide, aastal 2017 andis “Black Mirrori” looja Charlie Brooker teada, et plaanib välja anda selle telesarja hingekaaslase raamatuna, jutukogu milles on üheks lugu, igaüks erinevalt autorilt. Miks ma seda kirjutan? Sest üks autoritest pidi olema Sylvain Neuvel. Raamatust pole kahjuks rohkem midagi kuulda olnud. Kes ei tea, mis on “Black Mirror” - ma kadestan teid, midagi väga head on teid ees ootamas. Eeldusel, et pakuvad huvi inimese ja tehnoloogia omavahelised suhted ning omamoodi vaatenurgad ja lõpp-lahendused.
Aga tagasi hiiglaste raamatu juurde.
Ülesehitus on selline ummamuudu, hunnik intervjuusid, mõned päevikulõigud ja väljavõtted erinevatest protokollidest. Kui oleks seda teadnud siis poleks ilmselt ette võtnud, eelarvamused-eelarvamused. Aga teate, see ei seganud, vägagi okei vorm oli kokkuvõttes. Eks mõnevõrra “libana” tundus - aga see ei häirinud absoluutselt.
Raamat keerleb alguses ümber Rose Franklini elu, kes raamatu alguses kukub lapsena auku, milles on üks ilgelt suur metallist käsi ning seintel metallplaadid omapäraste graveeringutega. Läheb mööda seitseteist aastat ning tüdrukust on sirgunud teadushimuline noor naine, füüsik, kes kogu selle augu sisu uuribki. Intervjuusid viib läbi nimetu uurija-ülekuulaja, kes üritabki aru saada, mida on Franklini uurimisgrupp teada saanud kuna see metalne-värk tekitab alguses rohkem teooriaid kui reaalseid, käegakatsutavaid tulemusi. Järjest astub lavalaudadele uusi tegelasi, inimese-mõõtu ning suuremaid, samuti leitakse Maa pealt veel juppe, millest puslet kokku panna. Juurde tuleb poliitilist alatooni, tegelased on järjest pisemad etturid järjest suuremas mängus...
Raamatut tutvustatakse kui: “„Magavad hiiglased” on leidlik debüüt, mis järgib „Z maailmasõja” ja „Marslase” traditsioone[...]” - natuke uurisin ning “World War Z” raamat on tõesti ülesehituselt nähtavasti sarnane, kasutades narratsiooni. Film muide on hoopis teistsugune aga see selleks. “Marslane”... no maitea, põmst on see enda sisemonoloogiga midagi sarnast, ka tunned mõlemat lugedes end pisi-pisikesena. Ütleme nii, et “Marslane” on tehniliselt hästi põnev raamat ning üldse hoopis teistsugune. Aga eks sarnaseid jooni sutsu on. Meeleolult on nad ka pigem erinevad, “Marslasel” on läbivalt positiivne joon, “Magavad hiiglased” on pigem lohutu. Samas on see alles sarja algus, eks peabki tegevust ja tegelasi paksu ja vedela seest läbi vedama. :)
“Magavad hiiglased” on selline “okei” klassis tükk, “pole paha” ning “#ühekorravõiblugeda”. Ei kahetse ostmist ega lugemist aga ei ole väga kindel, kas järgesid viitsin lugeda. Eks kui peaks odavalt-tasuta näppu jääma - siis ilmselt küll. Aga kui ei jää siis ilmselt unustan raamatu mingi aja peale. Kujundus on hästi ilus, ümbrispaberi alt tulevad lahedad pildid välja.
Loo minategelaseks on tehnik ja kosmosepiloot David Tinkerman, kelle hinge vaevab segasevõitu kii...
Loo minategelaseks on tehnik ja kosmosepiloot David Tinkerman, kelle hinge vaevab segasevõitu kiindumus-sõprussuhe Leah Hamakawa-nimelise kosmoseökoloogiga. Ühel päeval saab naine küllakutse "Pilvede Sultanilt" - Veenuse mürgisesse ja pilvisesse atmosfääri loodud hermeetiliselt suletud hõljuvatest linnadest koosneva koloonia valitsejalt Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaumilt, kes väidetavalt soovib Hamakawaga teaduslikel teemadel vestelda. Tinkerman ühineb südamedaamiga tolle reisil Veenusele ja koos saabutaksegi Hypatia-nimelisse hõljuvasse linna Veenuse atmosfääris... Landise lühiromaanis kirjeldatakse põhjalikult ülivaenulikku elukeskkonda loodud koloniaalmaailma, sealset ühiskonda ja kombeid, ökoloogilisi probleeme ning võimuvõitlust. "Pilvede Sultani" intriig meenutas natuke hiljuti eesti keeles ilmunud George R. R. Martini romaani "Valguse hääbumine" - kummaliste abielu- ja seksuaalkommetega võõrmaailmas toimuv armukolmnurk armuvalus meespeategelase, tolle südamedaami ning kohaliku üliku vahel, kes naist oma veidratesse suhtepraktikatesse mässida püüab. Lühiromaan jätab üsna kompaktse ja läbimõeldud mulje, vast ainult lõpplahendus saabub liiga kiiresti, ootamatult ning otsi lahtisteks jättes. Veidi kummaline tundub ka see, et Veenuse ühiskonnakorraldusest ja kommetest ülejäänud Päikesesüsteemis nii vähe teatakse. Hinde osas otsustasin siiski maksimumi kasuks.
Dying of the Light on planeediseikluse-ulmelugu. Tegevus läheb käima siis, kui peategelane Dirk t...
Dying of the Light on planeediseikluse-ulmelugu. Tegevus läheb käima siis, kui peategelane Dirk t'Larien saab sõnumi oma eks-armastatult Gwen Delvanolt, kes kutsub teda teadmata põhjusel enda juurde. Gweni asukohaks on parajasti hulkurplaneet Worlorn, mis ei kuulu ühtegi süsteemi vaid kihutab üksinda Galaktika ääre poole, et peagi igavesse pimedusse kaduda.
Kui Dirk aga kohale jõuab, tundub talle, et midagi on valesti. Gwen on juba ammu abielus (või tegelikult erilisemat moodi suhtes) Kavalari planeedilt pärit üliku Jaan Vikary ja tema mees-abikaasa Garse Janacekiga. Lisaks on surev hulkurplaneet seadusteta ala, kus Kavalari karmist-barbaarsest kultuurist pärit erinevad osapooled omi asju ajavad. Dirki saabumine paneb selle segu veel kohe eriliselt käärima...
Ma pean alustuseks ütlema, et maailmaehitus on siin esmaklassiline. Hulkurplaneet on olnud tühjaks lõuendiks, mida hulk planeedikultuure on selles loos kasutanud omamoodi maailmanäituse pidamiseks, täites selle kirevate pidupäeva-linnadega ja loomaaia-taolise fauna- ja flooraseguga. Selle tausta kaudu saadud pilguheited äratavad kindlasti huvi autori teiste, samas universumis ("Tuhat maailma") toimuvate lugude vastu.
Umbes sama hästi on tehtud viited ajaloole, mida teksti sees puistatakse - kuigi põhifookus, Kavalari ajaloo ja kultuuri osa jääb natuke venima. Iseenesest on viimane siiski kena variatsioon teemale "ajalugu tõlgendatakse vaatleja arvamustest-eelarvamustest lähtuvalt". Samuti on positiivne, et kultuuri sees mängitakse läbi veel liberaalse, traditsioonilise ja reaktsioonilise maailmavaate omavahelised kokkupõrked.
Lõpuks aga said vähemalt mulle komistuskiviks tegelased Dirk ja Gwen, kes peaksid olema kultuuri ja ellusuhtumise poolest lugejale kõige lihtsamini mõistetavad. Enamuse ajast jätsid nad kahjuks lihtsalt närviliste tobukeste mulje, eriti kõigis stseenides, kus nad kahekesi jäid. Selles osas oli hea meel pigem Jaani ja Garse üle, kes elavdasid lugu oma iga kohalolekuga.
Mingis mõttes saan ma aru, et autor on kasutanud kuningas Arthuri müüdi töötlust. Dirk ja Gwen kutsuvad üksteist isegi tekstis mõnikord Lancelotiks ja Guinevereks - Jaan on siis ilmselt kuningas Arthur ja Garse on vahest nagu rüütel Gawain? Dirk on aga erakordselt vilets versioon Lancelotist. Tõenäoliselt oli selline "realistlik" tõlgendus autori teadlik valik, aga võrdlused selliste klassikaliste variatsioonidega nagu T.H. White'i "Kunagine ja tulevane kuningas" või Marion Zimmer Bradley "Avaloni udud" kippusid siiski segama.
Lisaks on teose juures näha ka märke probleemist, mis autorit hiljem tema kuulsaima teose juures kummitama hakkab - ta võib küll kujundlikult öelduna hulga palle huvitaval viisil õhku pilduda, aga nende efektse kinni püüdmisega tekib tal lõpus probleeme. Nii mõnigi teema jookseb siin vaikselt liiva või lõigatakse lihtsalt vägivaldselt läbi. Maailmaehituse toredus ja andekus tõstavad selle teose kindlasti positiivseks ja annavad sellele korraliku lugemisväärtuse. Muu osa läheb aga vähemalt minu jaoks üsna vagusalt sinna lahkesse öösse.
Romaan koosneb, nagu eelmistes arvustustes juba mainitud, kahest küllaltki erinevast poolest. Ja ...
Romaan koosneb, nagu eelmistes arvustustes juba mainitud, kahest küllaltki erinevast poolest. Ja tõesti, selgelt paremini on välja kukkunud esimene pool, mille sisuks on omaette jäänud bioformide tiimi seiklus Mehhikos. Lugu kulgeb parasjagu tempokalt, erinevate bioformidega tuttavaks saamine on köitev ning parasjagu vähesel määral antakse ka taustainfot intrigeerivast poliitilisest olukorrast milles kogu see möll käib.
Siis aga saab seiklus läbi ja üritatakse rohkem vaadelda seda kuidas inimühiskond tervikuna üritab bioformide olemasoluga toime tulla. Süvenetakse erinevatesse juriidilistesse ja eetilistesse probleemidesse mis seejuures esile kerkivad. Seda kõike antakse jätkuvalt edasi eelkõige peategelase Rexi vaatepunktist. See osa romaanist ei avaldanud mulle eriti sügavat muljet.
Küllaltki tüüpiline lugu majast, kus kummitab mingisugune kuri hauatagune jõud või olevus. Keskkl...
Küllaltki tüüpiline lugu majast, kus kummitab mingisugune kuri hauatagune jõud või olevus.
Keskklassi pere - isa, ema ja teismelised poiss ning tüdruk - otsustab kolida linna teise serva, sest vanas rajoonis tundus miljöö liiga ebameeldiv. Aga satutakse vihma käest räästa alla. Soetatud majas hakkab õige pea juhtuma: kelder mõjub elanikele teadmata põhjusel hirmutavana, hakkavad liikuma asjad, iseenesest mängima plaadimängija, saabuma ähvardavad sõnumid ei-tea-kust arvutisse ja telefoni, aeg-ajalt võtab kaminast ilmuv suits inimese või muu ebamäärase kuju, majas viibivatel tekib mõnikord vastupandamatu tung räigelt seksida jne jne. Vaenuliku jõu avaldumisvorme on nii palju, et enne läheb issanda päike looja kui... Ka uued naabrid hoiavad sellest majast ja uutest elanikest arusaamatutel põhjustel eemale, aga neid näib stimuleerivat hirm. Et kõik see virr-varr ei toimu korraga ja ei avaldu elanikele üheaegselt, kulub palju aega, enne kui jõutakse järeldusele, et tuleb lahkuda. Püütakse ka kindlaks teha, milles see asi siis on, aga ega eriti kuhugi ei jõuta. Majas on toimunud enesetappe, kogu nende tänavat näib rõhuvat mingi ammune needus, mis ulatub sajandite taha. Väga õnnelik lõpp sel lool ei ole.
Kui poliitikas tuntakse paremäärmuslust ja vasakäärmuslust, siis mind on mõnikord kummitanud mõte, et kas on olemas ka äärmustsentrismi - midagi, mis on nii keskvool, et mõjub lausa reljeefselt ja radikaalselt. Bentley Little'i romaan on midagi sellist - keskvoolu keskpunktist, ei liha ega kala, justkui söödav, aga kõik maitsed on ammu tuntud. Romaani venekeelse tõlke pealkiri on "Cущность".
Viit väärib see teos juba kasvõi selle tõttu, et suutis lüüa suure suitseva augu minu vahepeal kü...
Viit väärib see teos juba kasvõi selle tõttu, et suutis lüüa suure suitseva augu minu vahepeal küllalt sügavuti juurdunud eelarvamusse fantasy suhtes. Aga õnneks puuduvad siit nii päkapikud-haldjad-lohed (mitte et need iseenesest oleksid vastunäidustatud) kui misiganes-keskaegne seting. Täitsa igapäevane 21.sajandi LA ja autod ja püssid ja Department of Homeland Security ja nutitelefonid ja arvutid ja zombid ja inglid ja deemonid ja taevas ja põrgu ja Lucifer ja veel terve maailmatäis igasugust tavalist ja võlu-värki.
Lugu on lihtne tõepoolest: peategelane, kes soovib järjekindlalt, et teda Starkiks kutsutaks, sattub teiste maagide reeturlikkuse tulemusena põrgusse ja peab seal kuidagi toime tulema. Vähe sellest, teose antagonist Mason mõrvab Starki armastatud naise Alice'i. 11 aastat möödub: Starkist saab tasapisi põrgus palgamõrtsukas, kes lisaks areenil gladiaatorina võitlemisele rakendab oma oskusi Luciferi konkurentide kõrvaldamiseks. Ja siis tuleb ta tagasi Maa peale ja hakkab oma kättemaksu ellu viima.
Maailm on nüansirohke, avaneb tasa ja targu sündmuste arenedes. On lahedaid kõrvaltegelasi (nt 200-aastane prantslasest alkeemik, kes muutus kogemata, mingi pekki läinud eksperimendi tulemusena surematuks), on vaimukat dialoogi, tervmeelseid tähelepanekuid elust-olust jne. Kirja on see kõik pandud parasjagu sihukese mõnusa küünilisusega. Lugedes leian end seda paratamatult võrdlemas Deadpool'iga. Ja kuidagi õnnestub Kadreyl ka siiski öelda tõsiseid asju elust ja inimestest ja surmast ja armastusest.
Vastupidiselt eelarvustajatele mul eriti kahju pole, et autor ARTile rohkem tähelepanu ei pööranu...
Vastupidiselt eelarvustajatele mul eriti kahju pole, et autor ARTile rohkem tähelepanu ei pööranud. Murderbotil, eks ole, ei saanud ju sõpru olla. Nii on ART rohkem peegli eest, mis näitab ära, millised võimed Murderbotil on ja milliseid ei ole. Hea küll, millalgi sarja käigus tuli ju Murderboti oskused ja piirid esile tuua, aga natuke nagu pikaks venisid need reflektsioonid. Lõpu poole näidati roboti psühholoogiat ja motivatsiooni tempokamalt ja tegevuse kaudu, nii oli asi huvitavam. Just et kuidas Murderbot enam ei pea, kuid on harjunud "oma" inimesi kaitsma. Ja inimesed on nii lootusetud lollikesed, et kõigi nende enesehävituslike plaanide eest ei suuda isegi turvarobot neid kaitsta...
