Etteruttavalt - see on (minu arvates) armastusromaan.
Kui keegi tahab Kingi nurgast natuke proovida ning õuduskirjaniku tiitel pelutab siis see raamat on väga hea kandidaat. Sest see nimelt pole “õudukas”, on žanrilises mõttes “lihtsalt” ulme. Võinoh, isegi ulmega on see lugu, et seda ju tõesti siin raamatus on - aga tegu on enamasti taustaga millele kirjanik maalib hoopis teise pildi. King on seekord ette võtnud väga mahuka teema, rääkides ajarändamisest. Inglise keele õpetajast Jake Epping avastab, et on võimalik liikuda kahekümnene esimese sajandi teisest kümnest tagasi kahekümnenda sajandi viiekümnendatesse, raamat keerlebki selle ümber, et hoida ära kahekümne teisel novembril aastal tuhat üheksasada kuuskümmend kolm toimunud John F. Kennedy atendaat.
Raamat on kirjutatud vägagi küpse Kingi poolt (ta kuuekümnes raamat, neljakümne üheksas romaan) aga algne idee tekkis tal juba aastal 1971. Tollal küll tundis ta, et pole veel nii laiaulatusliku raamatu jaoks valmis (esikromaan “Carrie” ilmus alles kolm aastat hiljem) ning idee jäi oma aega ootama. Pea nelikümmend aastat hiljem võttiski King koos pikaajalise abilise ja uurija Russ Dorriga ette uurimistöö, muuhulgas külastasid Dallases ka Kennedy mõrvanud Lee Harvey Oswaldi elamist, töötasid läbi palju vanu reklaame, ajalehesabasid, televisioonikavasid, lugesid vanu dokumente et saavutada raamatus võimalikult detailine Ameerika viie-kuuekümnendate õhkkond.
Tõetruudust on ka igal sammul tunda, kui kääritatud linnasejook “root beer” maksab viis senti väiksem, kümme senti suurem toop siis tollal ka nii oli. See meeldis kõik ilmselgelt ka lugejatele kuna raamat sai peale ilmumist kiirelt bestselleriks (mis muidugi Kingi puhul on pigem reegel kui erand), mida praeguseks kinnitab kasvõi Goodreadsi keskmine hinne 4.31 (viiepalliskaalal), rääkimata omal ajal ilmunud raamatuarvustustest. Lisaks sai raamat 2011 aastal Los Angeles Timesi raamatuauhinna “mystery/thriller” kategoorias.
See, millest on juttu raamatu reklaamis ning ka kaante peal, on natukene alguses ning üldistatuna raamatu teises pooles. Vahepealne osa (ning kuni lõpuni välja) aga on suures osas hoopis sellest kuidas peategelane Epping elab aastatel 1958 - 1962 George Ambersoni varjunime all. Ausalt üteldes oli see enda jaoks isegi põnevam ja igasuguseid huvitavaid detaile täis. Esiteks muidugi see, kuidas kogu maailm on hoopis teistsugune aga peamiselt just inimsuhete poolest. Sest on ju Epping pärit hoopis teisest ajast ning eelmise sajandi viie-kuuekümnendate naiste jaoks on ta midagi ennekuulmatut. Olid ju tollal paarisuhted väga… polaarsed, naiste alandamine, peksmine ning üldse erineval viisil alla surumine meeste poolt on täiesti normaalne käitumine. Ning kui nüüd ilmub ühtäkki maailma mees, kes kuulab, on emotsionaalne ja kohtleb naist endaga võrdselt… see meeldib naistele väga. Epping-Amberson küll üritab keskenduda oma põhieesmärgile, mitte siduda end kellegagi aga ega südant ahelatesse pane - oluline osa raamatust ongi ta suhe raamatukoguhoidja Sadie Dunhilliga. Sadie on olnud abielus - võinoh, ta ongi veel teoreetiliselt abielus. Ta abikaasa Johnny Clayton on oma ajastu vili - üsna külm ning suguelu tekitab temas vastikust. Ei tohi siin vist väga detailseks minna aga see, kuidas Sadie ühel hetkel kirjeldab enda armukogemusi, on ikka päris kummastav.
Või kasvõi supermarketis avanev pilt. Mehi leidis seal harva - või kui siis osteti mõni üksik asi. Sisseoste tegid ikka naised, kes lükkasid suuri korve enda ees. Mehed… tegid muid olulisi töid. Või “töid”.
Samas raamatu lugemisel ei tasu ära unustada tausta. Ei mõtle hetkel isegi JFK’ga seotud osa vaid seda, et meie jaoks on see ajalugu, pole ju ilmselt keegi siin elanud tollel ajal Ameerikas ning nii mõnedki asjad on heal juhul ajalooõpikust tuttavad. Kes on nõuka-ajal elanud siis mäletab muidugi maailma teise nurga alt. Kogu hirm tuumasõja puhkemise ees, külma sõja ja relvastumise üks tipphetki mil Nõukogude Liit Kuubale tuumapäid vedas, mõlemapoolne retoorika stiilis “tuleks raisad õhku lasta!” - see häiris ja segas kodanikke meeltult ja varjutas kogu elu. Näiteks siis Sadie Dunhilli abikaasa Johnny Clayton ei taha midagi kuulda lastest kuna: “Mina küll ei taha lapsi sellesse maailma tuua!” Mis seal salata - see inimene on raamatus küll üsna võigas tüüp aga ma saan temast selle nurga alt aru.
Kuna raamat on päris kopsakas siis jõuab King minna mitmes kohas üsna korralikult detaili ja inimhingede sügavustesse pugeda, nii ka nii peategelase kui Sadie Dunhilli omasse. Minu versioon on suurem, kõvakaaneline, paperbackid on pea 1000lk kanti, natuke siia-sinna. Pagana raske ning kopsakas tükk, voodis lebotades ei tohi tukkuma jääda muidu võib köite kukkudes vigastada saada. Samas on mul ainult hea meel raamatu toekuse üle kuna kirjanikust inimhingeinsener jõuab tegelased vägagi armsaks voolida, äärmiselt kahju on raamatut sulgeda.
Kui mõtelda raamatule peale lugemist siis on nende kaante vahel mitu teost koos. Eks ühtepidi ajalooraamat, saame ju päris täpselt teada kuidas Lee Harvey Oswald elas teatud ajaperioodil. Aga märksa rohkem on see minu arvates armastusromaan. Ei ole raamatus need valikud lihtsad, oh ei. Korduvalt on olukordi kus nõrgemad karakterid murduksid, selles raamatus on ikka tõelist veest, tulest ja vasktorudest läbikäimist. Ulme, jah on ulmet ka. Mingil määral.
Need, kes on raamatut lugenud, märkavad muidugi, et jätan mingi osa raamatust enda jutus välja. Noh, kõike ei pea ka ära rääkima. Aga on mingi osa kus King keerab ühepidi punni põhja ning kõik keerab väga-väga rajuks. Sealsamas kõrval on kohad mis endal tõmbasid silma niiskeks - sest armastus ei tunne mingeid piire.
Raamatu järgi on tehtud ka miniseriaal “11.22.63” mille puhul on samuti kopitavat ajastutruudust toodud välja - ning seda positiivses võtmes, kriitikute agregeeritud arvamus on äärmiselt positiivne.