Angeline Hawkes

Selle raamatu leiab raamatukogus lasteosakonnast. Peategelane Roomet ja teised on 16-17 aastased, nii et sellesse vanuseklassi võiks jääda enamik eeldatavaid lugejaid. Noorsooromaan - asjaolu, mis ealiste iseärasuste tõttu ei pruugi meile kõigile sobida. Ent romaan on võitnud 2016. aastal kirjastuse Tänapäev ja Lastekirjanduse keskuse noorteromaani võistluse.

Roomet on hakanud 12-aastaselt nägema varjukujusid, mis osutuvad pikkamisi surnud inimeste surmajärgseks avaldumisvormiks. Ta avastab, et kui öelda neile hingejäänukitele "Sind ei ole enam", siis need haihtuvad ja enam ei naase. Kujudele paistab taoline pääsemine meeldivat. Peale selle hakkab Roomet nägema inimeste pea kohal nende elu liivakellasid. Äraniriseva liiva/elu hulga järgi oskab poiss hinnata inimese elu surmahetke. Samuti näeb ta liivakellade mõranemist, õhenemist vms veidi enne õnnetusi, mis viivad selle inimese surmani. Seega on Roomet küllaltki ebameeldivas olukorras, kus 1) oma nägemusega on raske uskuma panna teisi inimesi, kellel see oskus puudub 2) erinevus koolilaste hulgas toob kaasa kiusamist 3) kaasnevad hirmud vaimuhaiguse ees 4) probleemid pere sees jne. 

Nooruk on suundunud kiusamise eest Lihulas "suurlinna" Viljandisse. Seal on ta "kostil" vanatädi juures, ent peamiseks oluliseks inimeseks saab klassiõde Merit, kellega hakatakse tasapisi "käima" ja kellele Roomet julgeb lõpuks oma veidra ande asjaolud avaldada. Õrnu tundeid varjutab asjaolu, et Roomet näeb elukellade värelemist või kahjustumist ka siis, kui inimene teeb midagi tervistkahjustavat, mis otseseslt surmani ei vii, ja muutub siis ülihoolitsevaks ning keelavaks...

Noortepärases ja argises keeles käivad lugeja silme eest läbi esimene armastus, peresuhted, klassisised probleemid. Saame märku, et alkohol on halb, vanemate ja laste vahelpeab valitsema usaldus, vanad inimesed on toredad ning heldimapanevad ja muud õpetlikku. Peategelase üleloomiku võimega seonduvad vaevad on arusaadavad ja ega need ka mind päris külmaks ei jätnud (kes meist poleks mõelnud, kas tahta lähedaste surma hetke teada või mitte ja kuidas siis käituda ning olla), aga ilmselt oma puude tõttu (sünniaasta) ei suutnud ma ikkagi tänapäeva noore maailmatunnetusega samale lainele saada.
 

See raamat on pärlikee. Stephen Kingi esimene jutukogu, mis on suuremas osas kirjutatud napilt peale ülikooli lõpetamist. Kogumik ise ilmus siis, kui autor oli 29-aastane. Selles köites on koos mitmed lühijutud, mis on ka hiljem suurele ekraanile toodud - kuus filmi (tuntumatest näiteks "Children Of The Corn" ja "Maximum Overdrive") ja neli teleadaptsiooni (näiteks "Sometimes They Come Back" ja "Cat's Eye").

Kuskil planeedil on mingid jubedad elukad, kes inimesi söövad, aga kelle eest saab varjuda, jäädes liikumatuks – peategelane kaotab oma sõbra neile elukatele. Päris jube jutt...

On planeet, on elukad, on mees, naine (lapseootel), on pingeline situatsioon, nagu mingi lõpp oleks ka... Selle loo (või siis situatsioonikirjelduse, sest tegelikult on olemuselt siiski tegu kõigest natuke tummisema laastuga) põhilisteks tugevusteks ongi meeleolu, õhustiku loomine. Selles mõttes on see paine, hirm ja pinge täitsa edukalt välja tulnud. Mis stiililiselt vajaka jääb, on see alguse põiklemine mineviku ja oleviku vormi vahel. Nõus - on tekste, kus autor ongi valinud selle võtte, et pinge kruvimise hetkel läheb minevikult üle olevikule ja kui jälle sündmustik maha rahuneb, läheb minevikule tagasi. Siin alustab autor mineviku vormis, läheb siis üle oleviku vormile ja jääbki selle juurde, ka siis kui loos tulevad hetked, mil toimub justkui pinge leevendus.

Kui ma püüan kokku võtta jutu suurimad plussid enda jaoks, siis veelkord – õhustik. Õudust on neetult raske kirjutada, nii et see oleks õudne ka kellelegi, kes on – ütleme vanem kui 5-6 aastat. Kõik need tondid, kummitused, poltergeistid ja deemonid – phähhh... No pole õudne! Ei saa parata. Aga kui õudus tuleneb mingist SFi butafooriast: elukad, tulnukad, pinge, teadmatus, ootamine, õudse ja ebameeldiva lõpu ootus, siis see mõjub.

Suurim miinus on jutul see, et terviku loomiseks oleks vaja rohkem tausta, rohkem detaile, rohkem tegevust. Hetkel võibki mõistatama jääda, et mis värk siis lõpuks oli. Natuke nagu läbi uduse klaasi antakse seda asja.