Algselt teadusliku ekspeditsioonina kavandatud üritus muutub väga kiiresti sõjaväeliseks operatsiooniks, kus inimesed juhtimise üle võtavad. Sest tundmatud vastased näivad ekspeditsiooni igat sammu ette teadvat ja püüavad seda pidevat kõikvõimalikel viisidel hävitada. Ainult täiesti ettearvamatu tegutsemine sõjaväelaste juhtimisel ja sõjaväelise distsipliiniga näib tulnukatest uurijate eluspüsimist pikendavat ja vajaliku info hankimist võimaldavat.
Kirjutada autor oskab, lugu oli ladus, põnev, haarav, ootamatuid pöördeid toimub kogu aeg ja pinge oli pidevalt üleval. Kui raamatu esimene pool oli puhtalt militaarulme, siis teises pooles tuli ka horrori elemente sekka. Ning ulmepool oli raamatul ka täiesti paigas: kuni kustunud tähte asustava mitteorgaanilise ja väga agressiivse eluvormini välja. Meeldiv oli ka see, et loo autoril oli huumorimeelega kõik korras, vahel tuli ette päris naljakaid kohti ja häid ütlemisi.
Üks veidrus raamatu juures. Mina ei ole tihti sattunud raamatutele, kus autor peategelase poole loo peal maha lüüa laseb. Ja seda veel nii möödaminnes, et mainib asja ainult paari lausega. Ma algul mõtlesin, et tegu on tolle tavatrikiga, kus kangelane vahepeal nagu surma saab ja siis veel võimsama ja paremana äkki uuesti välja ilmub, aga ei midagi sellist. Roodukomandör ja algne peategelane major Geresse(?) saigi kesk raamatut surma...
Ja üldse käib autor oma loo kangelastega väga karmilt ringi. Raamatu teises pooles läheb nende hävitamiseks küll ühekaupa, küll lausa hulgi... Traagikat on palju. Ja eneseohverdamist. Ja kangelaslikkust.
Ning raamatu finaal oli selline, millist mina küll oodata ei osanud – autorile kiitus üllatamise eest.
Tegemist on igati korraliku kosmoses hargneva militaarpõnevikuga. Mulle lugu meeldis ja panen hindeks kindla nelja.