Tegu on järjekordse teismelistele suunatud urbanfantaasiaga. Meie silmadele varjatult käib maailmas madin kõikvõimalike teistest dimensioonidest pärit deemonitega, et need Maad ei hävitaks, ning võitlejateks on inimeste ja inglite järeltulijad, kes kutsuvad ennast Varjuküttideks. Maagilise abivahendina kasutavad nad ruune, mis tätoveeringutena nahal ilmuvad ja kaovad.
Raamatu tegevus toimub New Yorgis, kus 15aastane tüdruk Clary ühel õhtul klubist väljudes näeb pealt nooruki mõrva. Imelikuks muudab asja see, et tapjateks on 3 veidrate relvadega tätoveeritud teismelist ja tapetu keha haihtub ilma ühtegi vereplekki maha jätmata. Lisaks ei näe Clary sõber Simon mitte midagi.
Nii tutvub Clary noorte Varjuküttidega – Jace’i, Aleci ja Isabelle’iga – ning satub kõikvõimalikesse seiklustesse, kui ta ema röövitakse, teda ennast ründavad deemonid ja välja ilmub kardetud ja surnuks peetud kurjam Valentine (loe: Voldemort).
Päris palju oli tunda Potteri ja natuke ka Roswelli (oli kunagi selline TV-sari) allhoovusi. Mürgeldab kamp teismelisi uuesti välja ilmunud ammuse ja heast halvaks muutunud kurjami uue tõusu teel; osad peategelased on tavalised inimesed, osad maagilisest keskkonnast pärit; on segaseid suhteid, viltu läinud ja salajasi armumisi; on mahasalatud sidemeid ja segaseid sugulussuhteid, mis lõpupoole kohati seebiooperlikuks kisuvad (a la ta pole su tütar, ta on su vanaisa); on kõikvõimalikke monstrumeid, ei puudu ka kohustuslikud libahundid ja vampiirid, viimased õnneks mitte idealiseeritud; on deemonenergial lendavaid mootorrattaid jne.
Samas püsis lugu koos ega läinud ülemäära tundeliseks (mõne koha peal oli vaat et üllatavaltki vähe tundeline) ja huvi edasiste sündmuste osas säilis. Sümpaatne oli ka see, et teismelised ei püüdnud vägisi maailmapäästjateks trügida, kuigi edaspidi ilmselt selleks saavad. Kokkuvõtteks tugev kolm, midagi erilist polnud, aga väga närvidele kah ei käinud.
Varsti on oodata ka hollivuudi laiekraanversiooni.